Järjest enam ilmneb, et inimühiskond teeb taas kord läbi põhjalike muutuste faasi - sama põhjalike, nagu seda oli üleminek küttimiselt-koriluselt põllundusele ja põllunduselt tööstuslikule tootmisele. Protsessi intensiivsus aga on ilmselt hoopis suurem - ühelt poolt on nii tootmis- kui ka hävitusvõimsus pea piiramatu, teisalt süveneb arusaam, et ka planeedi võimalustel on piirid. Toore jõuga lähenemine muutub üha ebaefektiivsemaks.
Tänane teemakäsitlus toetub mitmete tarkade inimeste kirjutistele. Esindatud on Robert Theobald ("The Rapids of Change"), Charles Handy ("The Future of Work", "The Age of Paradox" jt), Pekka Himanen ("Hacker Ethic"), Manuel Castells, Vint Cerf ja mitmed teised Interneti jaoks olulist rolli mänginud mõtlejad. Kuid kuna see on tegelikult üks filosoofilisemaid (ja seetõttu ka pikaealisemaid - need autorid on tänase ühiskonna olemust tabanud hästi juba üsna kaua aega tagasi) teemasid siin kursusel ning samas on lõppemas kolmeaastane pandeemiaperiood, siis prooviks sel korral tuua siia mõningaid paralleele ka lähimineviku kogemustest - need on teksti lisatud "LM"-märgete all ja on selgelt kirjutaja isiklik arvamus teema kohta).
R. Theobald nimetab oma raamatus meid kõiki uue aja immigrantideks (uude aega saabumise mõttes). Senine eeldus, et noor peab õppima, vana teab isegi, ei kehti enam. Õppimisprotsess muutub üha enam seniselt hierarhiliselt mudelilt võrgumudeli poole - enam ei istu "keegi tark mees" toatäie ammulisui vahtivate jüngrite ees, vaid õpiprotsess muutub üha enam kahesuunaliseks. Konstruktivistlik õppimiskäsitlus, kus teadmisi konstrueeritakse olemasolevates komponentidest (umbes nagu Lego!), muutub üha valdavamaks.
Kõik inimesed peavad omandama kunsti elada üle ja kontrollida nähtusi, mida Theobald nimetab "mõtteraputusteks" (mindquakes). See on punkt muutusteprotsessis, kus inimene tajub, et senine mudel enam ei kehti - tuleb luua või omandada uus. Eelkõige eeldab nendega toimetulek oskust jagada suured ja kardinaalsed "raputused" reaks väiksemateks, mida on kergem "seedida". Tuleb õppida muutma vana hiina sajatust "Elagu sa huvitaval ajal!" õnnistuseks.
(LM: Viimastel aastatel on aeg paraku huvitavaks läinud küll - nimetagem järgemööda kasvõi Euroopa rändekriisi, USA vastuolusid, Hiina käitumist nii omade kui võõrastega, eri ideoloogiate vahel teed otsivat Lääne-Euroopat ning muidugi COVID-19 pandeemiat ja viimasena Ukraina sõda.
Oluline punkt väärtuste muutumises on ka asjadekultuse taandumine - "võidab see, kel on enim mänguasju" annab teed eluKVALITEEDI väärtustamisele. Isiksus oma eripärade, oskuste ja arusaamadega tõuseb taas elu keskpunkti. Kuid see ei ole enam eestivabariiklik metsindividualism - isiksuse täius saavutatakse vaid suhetes teiste inimestega. Huvitaval kombel võib tõmmata paralleele selle ellusuhtumisega, mis on pea kogu ajaloo jooksul iseloomustanud mh klassikalist häkkerikultuuri (sellest tuleb juttu veel ka edaspidi).
Charles Handy on toonud välja mõned huvitavad paradoksid:
(LM: siin võiks peaaegu iga punkti kohta leida näite eelmises märkuses mainitud hiljutiste nähtuste osas. Kasvõi viimane punkt Lääne-Euroopa lahknevate suhtumistega Ukrainas toimuvasse.)
Mitmekülgne visionäär Manuel Castells toob võrguühiskonna omadustena välja järgmised punktid (kommentaare on siinkirjutaja veidi omalt poolt täiendanud):
(LM: siingi saab pea kõigi kohta näiteid tuua. Mainiks siin vaid viimase punkti all käesoleval aastal toimunud segadust maailma aktsiaturgudel.)
Huvitava võrdluse saab, kui kõrvutada kolme sotsiaalseid protsesse käsitlevat mõtlejat: Karl Marxi, Max Weberit ja Castellsi. Ühelt poolt on iga järgnev neist eelneva vastand, samas on kõigil kolmel juhul tegemist klassikalise kapitalismi karmide kriitikutega (ehkki Marxi puhul võiks väita, et kritiseerija on tunduvalt vähem tõsiseltvõetav kui kritiseeritav).
21. sajandi haridusmaastiku mitmekesisust ennustasid mitmed käesolevas teemas tsiteeritud autorid üsna varakult. Ühelt poolt õitsevad kõikvõimalikud alternatiivvariandid (Waldorfi ja Montessori pedagoogika jt), teisalt kostab hääli ka traditsioonilise preisi mudeli kasuks. Üheks märksõnaks on kindlasti "eluaegne õppimine" või "elukestev õpe".
Haridus liigub suurema individualiseerumise suunas. Traditsiooniline "samal ajal samas kohas"-õpetamismudel saab võistlejad "samal ajal eri kohtades" (audio-videoõpe), "eri aegadel samas kohas" (korrespondents- või konsultatiivõpe) või "eri ajal eri kohtades" (e-õpe) näol.
(LM: COVID korraldas korraliku "mõtteraputuse" ka e-õppe vallas - ning väga suur osa õpetajaid/õppejõude leidis end lihtsalt fakti ette panduna. Teisalt oli pandeemia üheks omamoodi positiivseks küljeks - kõige negatiivse kõrval - vastav tehnoloogia kiire areng.)
Liverpooli Hope'i Ülikooli õppejõud Paul Redmond tõi juba oma 1995. aasta ettekandes (paraku on see varem võrgus olnud materjal nüüd maha võetud, ent on leitav Interneti Arhiivist) välja huvitavad tendentsid rõhuasetuste muutumisest tööalase ettevalmistuse vallas. Ehkki ajalise distantsi tõttu võib tänaseks juba öelda, et Redmondi olevik on meie minevik ja tulevik meie olevik - ent need punktid ei ole iseenesest kuidagi ajakohasust kaotanud.
| Traditsiooniline | Tulevik |
|---|---|
| Selgus | Hägusus, mitmekesisus |
| Tööandja | Klient |
| Tööülesanne (job) | Väärtuse lisamine |
| Karjäär | Portfoolio |
| Edutamine | Isiksuse areng |
| Kraadiõpe | Elukestev õpe |
Nagu tabelist nähtub, on märksõnaks "paindlikkus". Isegi Jaapanis, kus senini kehtis "töökoht kogu eluks" -mudel, on globaliseeruv kapitalism sundinud üha enam firmasid vahetama oma tööjõudu kaugelt sagedamini, kui see tugevate traditsioonidega ühiskonnas varem kombeks on olnud. Seega on tuleviku tööturg ilmselt nende noorte päralt, kel tugev ja mitmekülgne baasharidus kombineerub avatud mõtlemise ja õpivalmidusega. Douglas Couplandi kirjeldatud McJob - "madala palga, prestiiži ja inimväärikusega ning ilma tulevikuväljavaateta töö teenindussfääris" - võiks suures osas jääda minevikku. Samas ei saa aga ka välistada, et sedalaadi "musta" ning eespool kirjeldatud "valge" töö vaheline lõhe ja sellega kaasnev edasine kihistumine veelgi suureneb.
(LM: üsna provokatiivse mõttena: ühe teatud riigi lihtsõdur olla on tänapäeval tõsine McJob...)
On hakatud aru saama, et meie praegune majandussüsteem on üles ehitatud tootmise, ostujõu ja töökohtade arvu pidevale kasvule. Tulemuseks on William Gombergi ütluse järgi "pöörleva dervishi sarnane majandus, mis vajab oma eksistentsiks tarbimishullust" (whirling dervish of compulsive consumption).
(LM: Lääne-Euroopas on tänaseks aga derviš seisma jäänud ja pikali kukkunud - vrdl. ülevõllirohelus, naiivliberaalsus ning viimase aja räigeks kiskuv võõrutus gaasisõltuvusest.)
See mehhanism kaotab oma efektiivsust mitmel põhjusel. Esiteks on tarbimine äärmiselt ebaühtlane - rikaste ja vaeste vaheline lõhe suureneb nii mikro- kui makrotasandil (riikide lõikes). Kulutused keskkonna säilitamisele kasvavad. Inimeste tööaeg muutub. Tehnoloogilise arengu pahupoolel näeme, kuidas tehnika kasutuselevõtt kaotab üha enam töökohti (hea näide - pikemat aega Tapal ja Ida-Virumaal toimuv). Tarvis on mingit uutlaadi lähenemist.
Charles Handy väitis juba 1984. aastal, et tööpõhised (labour-based) ametid on asendunud oskuspõhistega (skill-based) ning üha enam toimub viimaste järkjärguline asendumine teadmus- või infopõhistega (knowledge-based). Tänaseks on see üldjoontes selgelt nõnda, ehkki kaks varasemat tööliiki pole samuti kadunud.
Vastavalt on muutunud ka töötamise mudel - varasem "tööl käimine", kus inimene läks teatud kohta teatud ajavahemikuks (tüüpiliselt 8 tunniks) ja täitis teatud kindlaid ülesandeid, on asendumas paindlikemate variantidega. Uuemad mudelid ei nõua töötajalt iseenesest ei täispäevalist kohalolekut ega täit tööpäeva - uute lahenduste abil saab ülesandeid täita kiiremini ja ilma füülisilise kohalolekuta. Töökoht võib olla ka kodus, mis võimaldab transpordikulude arvelt kokku hoida.
(LM: COVID-19 pealesunnitud kodutöö osutus nii edukaks, et mitmed suurfirmad peavad nüüd töötajaid sanktsioonidega ähvardama, et nood uuesti tööle kohale tuleks.)
Kõrvalepõikena: Pekka Himanen toob ära huvitava paralleeli - senine töömudel ja ka tööeetika pärineb ... kloostrist. Range režiim ja kord, karistused eksimuste eest, töö väärtustamine töö enese pärast, üks ühine kindel mõttesuund, kindel mõttemall ning lootus tulevasele kompensatsioonile (kas ei meenuta see kirjeldus tööd nii mõneski tänapäeva suurfirmas?). Häkkeri töömudel ja -eetika aga on pigem akadeemiliste juurtega - akadeemia on ikka eelistanud sisu vormile, andnud sõna- ja mõttevabaduse ning tihti tunnustanud ka pealiinist erinevaid seisukohti. Sellise tööeetika valdavaks muutumist ennustab Himanen ka lähituleviku jaoks.
Tänapäevane töömudel annab suure vabaduse, kuid nõuab hoopis suuremat vastutustunnet. Ka võib selline töötamine olla lühema kestuse vastukaaluna intensiivsem ja stressirohkem. Kodustöötamise puhul on ehk suurimaks probleemiks (mida ka Eestis näha on) oht kaotada töö-ja puhkeaja vaheline piir - tööstress jääb pidevalt kestma ja tulemuseks on kiire läbipõlemine.
(LM: Pandeemia keeras siin omajagu vinti juurde: tublisti lisandus Castellsi "ajatu aeg" ehk kaugtöö üle ajavööndite. Tulemus: järjekordne Zoomi seanss kell 8 õhtul, sest USA-s on siis hommik ja seal on keegi tähtis nina, kes tuleb ära kuulata.)
Huvitava paralleelina ennustas Handy keskaja tsunftikorra omamoodi taassündi - väikesed, hajali paiknevad (kuid moodsa IKT vahenditega varustatud) meistrite kollektiivid loovad oma toodangu ja ka turustavad seda, jäädeks vabaks suurettevõtte bürokraatiamasinast. Isegi masstoodangu puhul on selline "käsitöönduslik" lähenemine tehnoloogia arengust tulenevalt võimalik. Tänaseks on ka see Handy mõte paika pidanud - Handy "tsunft" on sisuliselt idufirma ehk startup.
(LM: Pandeemia-ajastu tõi Handy gang'i läve allapoole, nüüd toimivad idufirmade kõrval samamoodi ka erinevad väiksemad projektitiimid.)
Ka ennustas Handy, et tööturul omandab üha suurema tähtsuse teenindussektor - kuid nüüd mitte enam massteenuste osas, vaid personaliseeritud, isikule suunatud teenuste tarnijana. Sedagi näeme tänapäeval, kõige selgemalt ilmselt erinevates loomemajanduse harudes (mõnevõrra äärmusliku näitena võib tuua kasvõi virtuaalsete rõivaste disainijad Second Life'is).
Ühelt poolt on Internet kõigest järgmine loogiline samm inimeste poolt kasutusele võetud kommunikatsioonitehnoloogiate ahelas - alates suitsusignaalidest ja lõpetades trükisõna ja telefoniga. Niipidi vaadatuna on kogu E-äri, võrguajakirjandus ja jututoad lihtsalt vanad asjad uues tehnoloogilises kuues. On avaldatud arvamust, et nähtust nimega küberruum ei ole üldse olemas ja netist vaatab meile vastu seesama ühiskond mis võrguvälises elus.
Samas on ka varasemad kommunikatsioonitehnoloogiad muutnud ühiskonnaelu päris tuntavalt. Ameerika ja Euroopa lähenemine teineteisele peale 1866. aasta telegraafikaabli paigaldamist muutis tugevasti nii äri kui ka näiteks ajakirjandust. Lähema näitena võime tuletada meelde, kuidas muutus telefonivestluse stiil mobiiltelefonide tulekuga - korraga "oli aeg raha" (NB! Algaastatel maksis mobiilikõne sekund päris palju!), suhtlus muutus konkreetsemaks, kontsentreeritumaks ja vähem formaalseks.
Internet lõi uut tüüpi kogukonnad, kus inimeste füüsiline asukoht ei mänginud enam mingit rolli - tähtsam oli ühine mõttemudel, huvid ja tõekspidamised. Interneti ühe pioneeri Vinton Cerfi arvates on selle põhjuseks eelkõige Interneti võimaluste mitmekeskisus - ta ühendab endas pea kõigi varasemate tehnoloogiate omadused. Eriti oluliseks faktoriks on kahesuunalisus (võib võrrelda kommenteeritavuse seisukohalt näiteks Postimehe paber- ja võrguversiooni), samuti lisab Internet senistele suhtlemistüüpidele "üks ühele", "üks mitmele", "mitu ühele" ja "mitu mitmele" veel terve hulga "halle toone", mis iseloomustavad ka vahetut inimsuhtlust. Näitena võib tuua jututoa, kus lisaks "say", "tell" ja "shout"-käskudele on veel rida võimalusi oma sõnumi edastamiseks.
(LM: COVID-19 pandeemia näitas väga ilmekalt, et internetisuhtluse mõju ühiskonnale on üsna suur ja laiahaardeline. Tuleks märkida ka, et kogukondade teket forsseeriti kohati tugevasti, kuna muud moodi ei olnud võimalik (n.ö. sundkogukonnad).)
Võrgusuhtluse psühholoogilisi ja kommunikatsioonilisi iseärasusi käsitleme lähemalt ühes järgnevas teemas.
Yochai Benkler väidab oma raamatus "The Wealth of Networks", et info erineb kardinaalselt eelnevatest põhiressurssidest (maa, vesi, maavarad, kuld, kapital) - see levib mitte liikudes, vaid paljunedes:
Benkler räägib ühest mõistest, mida on internetiajastul üha enam hakatud võimalikuks pidama - selleks on puudusevaba majandus (post-scarcity economy). See on olukord, kus ühiskonna põhiressursiks on info, mis ei saa kunagi otsa, küll aga on majanduse aluseks selle võimalikult mitmekülgne kasutamine (looming, erinevad e-teenused jpm). See aga ei toimi enamasti mitte "tükitööna" nagu varasematel aegadel, vaid määravaks saab kvaliteet ja loov mõtlemine.
Benkler nimetab ka kolme peamist ühiselu sfääri, kuhu kogukondlik lähenemine on kõvasti tagasi tulnud (vahepeal olid esiplaanil kapital, raha ja kasum) - nendeks on info, teadmised ja kultuur.
(LM: Pandeemia näitas, et Benkler oli ilmselt natuke liialt optimistlik, kuna ka puudus omandas uusi vorme (vt kasvõi vaktsiiniteemat). Ent samal ajal tekkisid Benkleri kahe majanduse hübriidvariandid, kus olid võrdselt haaratud nii "vana" kui ka "uus" - näiteks ka Eestis üsna populaarsed investeerimiskogukonnad.)
Sedalaadi arvamusi on avaldanud mitte vaid tavalised netifanaatikud, vaid ka üsna lugupeetud inimesed. Mitmedki näevad Netis imerohtu kõigi ühiskonna hädade vastu. Siiski - tuletagem meelde, et nr 1 netiriik maailmas on ka kõige võimsam riik, arengumaade netistumistase on küllaltki suures korrelatsioonis elatustasemega. Seega infoühiskonda siirdumine ei ole ilma tugeva majandusbaasita võimalik.
Tagantjärele on päris huvitav vaadata Eesti arengut selles kontekstis. Endine nõukogude asumaa ja idablokist pärit kääbusriik võttis kätte ja asus kõlava nimega programmide abil infoühiskonda ehitama. Piltlikult öeldes üritati "sapakast" või "põrnikast" 150 km/h kätte saada. Pikka aega suudeti ülekuumenemist üsna napilt vältida ja tulemusi võib Euroopagi mastaabis heaks pidada, kuid areng saab toimuda vaid seni, kuni ülejäänud sotsiaalne infrastruktuur ees lippava IKT-sfääriga sammu jaksab pidada. Vastasel juhul hääletavad inimesed muuhulgas ka jalgadega.
Nii nagu Tansaania lambakarjust ei aita karjamaale paigaldatud terminal, nii ei ole Eesti peost suhu elaval pensionäril olulist abi netipanga uusimast veebikujundusest või isegi ID-kaardist. Tasuks meelde tuletada kuningas Kokot doktor Dolittle'i lugudest, kes pidas postmarke "uut moodi nõiduseks" ja oli väga pahane, kui postkasti pandud kiri nõiaväel kohale ei jõudnud (alles siis sai ta teada, et vaja on ka postkontorit, postiljone ja muid tähtsaid tegureid)... Lisaks muule on tarvis ka uute lahenduste reaalset juurutamist - ehkki näiteks pikaajaliselt töötu inimene võib koju veetud Interneti püsiühenduse abiga saada end uuesti tööle, ei sünni see automaatselt: vaja on eelnevat teavitamist olemasolevatest võimalustest, samuti eri määral juhendamist.
Üsna ilmselgelt on ka tänapäeva tehnoloogilises maailmas vaja rohkem teadvustatud sotsiaalset mõõdet. Taas kord tuleks tsiteerida Himast ja tema häkkerieetikat, mis laiemalt rakendatuna aitaks ilmselt üksjagu vähendada tänase majandussüsteemi kohatist inimvaenulikkust:
(LM: Himanen on kahtlemata idealist. Ent neid eesmärke ei ole tänane reaalsus suutnud - erinevalt mõnest eelnevast - ära rikkuda.)
Ja kõige lõppu kaasamõtlemiseks küsimus: kas inimene elab selleks, et töötada - või töötab selleks, et elada..?
(LM: COVID tõi selle küsimuse eriti karmilt päevakorda.)
Tagasi Kaku Akadeemia esilehele
Back to the Academy front page
1995-2024 Kaido Kikkas. Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on sätestatud kas GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi versiooni 1.2 või uuemaga (Litsentsi ingliskeelne täistekst) või Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsi või uuemaga.
1995-2024, by Kaido Kikkas. This document is distributed under either GNU Free Documentation License (v1.2 or newer) or Creative Commons Attribution-ShareAlike Estonia license v3.0 or newer.