Kas õige ja vale pole sama kui vanasti?

Eetika klassikalises tähenduses kirjeldab reegleid ja standardeid, mis käsitlevad üksikisiku käitumist teiste suhtes. Ühelt poolt on enamik n.ö. kuldreegleid samad ka internetiajastul, teisalt aga on see lisanud juurde ka rea uusi eetilisi küsimusi, millest mõned panevad ka varasemaid arusaamu ümber hindama (kõik "intellektuaalomandisse" puutuv on siin heaks näiteks). Võiksime näiteks kujutada ette, kuidas esitame mõned küsimused mõnele kuulsale antiiktargale - ta vastab kergesti ära need, mis käivad tema tuntud maailma kohta, aga mis on spämm, trollimine või "Nigeeria kiri"...?

Või on see taas üks torm veeklaasis...? Vist mitte, kuna Internet on (nagu oleme korduvalt maininud) mitte üksnes kastid ja kaablid, vaid ka inimesed. See on ilmselt suurim kogukond, kus füüsiliselt teineteisest tuhandeid kilomeetreid eemal elavad inimesed saavad ometi otseselt üksteist mõjutada. Ja nagu oleme juba korduvalt näinud: ilma teatava "kriitilise eetikamassita" saame küberruumi asemel lollidemaa.

"Interneti sitasurm" on kõige tõenäolisem siis, kui ebaeetilisus võimust võtab. Paralleel tavaeluga: nii nagu mõned sotsiopaatidest ärimehed ja poliitikud võivad isikliku kasu nimel teha keskkonnale suurt kahju, nii võivad seda teha ka võrgus leiduvad "alamad eluvormid" (kasutades klassikalist häkkeriterminit) - spämmerid, petised ja muud sedasorti tegelased.

Lai valdkond

Herman Tavani räägib enda raamatus "Ethics and Technology" "kübereetikast" (cyberethics), kuna jõuab samale järeldusele kui eespooltoodu - "arvutieetika" ja isegi "internetieetika" ei too piisavalt välja inimest tehnoloogia taga. Tavani järgi võib kübereetikat vaadelda eri vaatenurkadest, näiteks

Tavani sõnastab ka kolm võimalikku lähenemist:

Mõned eri lähenemised eetikale

Michael J. Quinn mainib oma raamatus "Ethics for the Information Age" erinevaid eetilisi käsitlusi, mida infoühiskond võib kasutada:

Peamised probleemivaldkonnad

Senised eetikateooriad on sattunud kõige rohkemate probleemide otsa kolme suure tehnoloogiaga seotud valdkonna käsitlemisel: loovuse eest tasumine (parim näide on kogu autoriõiguste temaatika), privaatsus ning tsensuur. Kui kahele viimasele on IT-ajastul lisandunud rida uusi aspekte, siis esimene seisab silmitsi võib-olla kõige radikaalsemata muutustega. Lisaks on suured küsimused olemas ka digitaalse lõhe (ehk olukord, kus osa maailmast on "kaabli otsas", osa aga mitte ning viimased jäävad seeläbi ka muus ebasoodsamasse seisu), andmeturbe jms eetika ning kindlasti on uue eetilise mõõtme toonud kaasa ka sotsiaalmeedia (enam ei ole ajakirjandus vaid kutseliste reporterite ja õppinud ajakirjanike pärusmaa).

Lisaks on tekkinud hulk täiesti uusi eetilisi küsimusi. Heaks näiteks on võrgudomeenide hõivamine (domain squatting') - ostetakse domeene kokku hulgi (lootes, et keegi hiljem sealt midagi vajab ja selle saab kasuga maha müüa) või üritatakse näpata domeen ära mõne konkreetse osapoole eest (jällegi lootes selle hiljem kallilt maha müüa). Teisel juhul reageerivad tänased seadused juba üsna hästi ning pahatahtlikult registreeritud domeen läheb "õigustatud" omanikule (näiteks võtab Coca-Cola tõenäoliselt ära kokakoola.ee). Siiski on siin olemas nii identiteedivarguse kui väiksemat sorti väljapressimise risk.

Pooltühi või pooltäis?

Ühe hea näitena eetilise hinnangu mitmetivõetavuse kohta võib tuua 2000. aastast, mil ungarlane Attila Krajci sõnastas rea internetiohte (nendest on lähemalt räägitud Pinteri infoühiskonna õpikus). Kõigile neile aga annab leida positiivse vaate. Näiteks

Otseselt ei saa niisiis öelda, et ühel on õigus ja teisel mitte. Sama lähenemist kasutab ka Stephen Northcutt enda "IT eetika käsiraamatus", kirjeldades suurt hulka erinevaid eetilisi dilemmasid ning andes neile kaks täiesti eri vaatenurkadest vastust.

Pinteri raamatus on kirjeldatud ka kaht lähenemist infotehnoloogiale - tehnofiilset ja tehnofoobset. Esimene näeb Internetis omalaadset "küber-Ateenat" (klassikalises antiikses mõttes) - vanakreeka agoraa ehk rahvakogunemise saab korraldada veel efektiivsemalt küberruumis, see aga viib edasi otsedemokraatiat ja vaba ühiskonda. Teine aga usub, et tulemuseks on paratamatult Orwelli "1984" sarnane jälgimisühiskond, kus kõikjal passib Suur Vend - ning kui tehnoloogia peaks piisavalt arenema, võib masinatel tekkida küsimus inimkonna otstarbekusest ("Mr Anderson - te olete viirus!").

Keskteed nende kahe äärmuse vahel on otsitud sageli, üheks huvitavaks algatuseks oli "tehnorealismi" liikumine, mis sai alguse 1998. aastal samanimelisest manifestist. Nende ideed olid erineva kaaluga (üks kommentaar ja kriitika: http://www.zpub.com/aaa/techreal.html), pealegi pärines liikumine "ajast enne Facebooki" (laiemas mõttes), kuid sellist tasakaalustavat jõudu oleks ka tänasesse maailma tarvis.

Kübereetika arengu faasid Tavani järgi

Herman Tavani sõnastatud kübereetika faasid langevad osaliselt kokku arvutustehnika põlvkondadega IT ajaloos. 1940. aastatesse paigutatud lähtekohta ja tollase olukorra suurt erinevust tänapäevast illustreerib Tavani legendaarse, vahel IBM-i peadirektorile Thomas J. Watsonile omistatud lausega "Maailm vajab kõige enam nelja arvutit" (mõnes versioonis mainitakse viit või kuut).

1. faas

1950.-60. aastad - eraldiseisvad (ilma võrguta) suurarvutid. Esimesed katsetused tehisintellekti vallas viivad esimeste eetiliste küsimusteni:

Juba sellest ajast tuleb esile ka privaatsuse küsimus - eeskätt Suure Venna ja suurte andmebaaside näol.

2. faas

1970.-80. aastad - ärisektori tõus, võrkude leviku algus (koht- ja laivõrgud). Peamised eetilised küsimused:

3. faas

Alates 1990. aastast tänaseni - veebiajastu. Lisanduvad:

4. faas

Lähitulevik - tehnoloogiate koondumine, lausandmetöötlus, arukad esemed ja objektid, kiibid, bioinformaatika, ilmselt ka nanoarvutid.

Tehnoloogia moraalne läbipaistvus

Kübereetika on sageli kirjeldav (hoidub hinnangu andmisest), mitte normatiivne (hindab olukorda/tegu õigeks või vääraks). Siiski on ka normatiivse eetika jaoks oma koht, mõnel juhul sõltub eetika normatiivsus ka tehnoloogiast endast:

Kas eetika tuleks koodeksina kirja panna?

Mõned arvavad, et see on bürokraatlik ajaraisk - kuid samas on samamoodi kirja pandud ka ettevõtte sisekorraeeskirjad, turvareeglistik ning mitmed teised dokumendid. Lisaks juriidilisele staatusele aitab selline dokument ka leida sobivaid inimesi (kohe alguses eetikakoodeksiga mittenõustuja ilmselt ei olegi sobiv inimene), ka aitab juba sedalaadi dokumendi koostamisprotsess ise selles sisalduvaid ideid levitada, tutvustada ja läbi vaielda. Seega on eetikakoodeksi roll sarnane näiteks ettevõtte visiooni ja missiooni sõnastamisega.

Ühe suurfirma eetikakoodeksi näitena võib tuua IBM'i oma.

Kokkuvõtteks

Eetika ei ole oma olemuselt muutunud ka infoajastul, ent lisandunud on terve rida uusi küsimusi ning mõningaid asju on hakatud vaatama uue nurga alt. Selle valdkonnaga aga on vaja tegelda, kuna IT kõikehõlmavuse tõttu mõjutavad siin tehtavad eetilised valikud oluliselt ka paljusid teisi valdkondi (eriti neid, kus esialgu on tehnoloogia laiemale avalikkusele läbipaistmatu). Seetõttu tasub peamisi eetilisi lähtekohti ka jätkuvalt kirja panna.

Viited


Tagasi Kaku Akadeemia esilehele

Back to the Academy front page

1995-2024 Kaido Kikkas. Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on sätestatud kas GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi versiooni 1.2 või uuemaga (Litsentsi ingliskeelne täistekst) või Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsi või uuemaga.

GNU FDL Creative Commons BY-SA 3.0 Estonia

1995-2024, by Kaido Kikkas. This document is distributed under either GNU Free Documentation License (v1.2 or newer) or Creative Commons Attribution-ShareAlike Estonia license v3.0 or newer.