Viitamisest akadeemilistes tekstides

Üldine rusikareegel mistahes akadeemilise teksti puhul on "Kui ei ole viidatud, on see autori enese tekst" - ja häda autorile, kui ei ole. Kuidas viidata, sõltub paljudest asjadest (õppeasutus, kirjastus, töö liik jne), ent ka kõige kehvem viitamine on kordades parem lahendus kui viitamata jätmine. Ja mida kaugemale inimene õppimisega jõuab, seda suurem on jama, mis tekib viitamise puudulikkuse korral - rebasele andestatav "ämber" võib doktorandile väga halvasti lõppeda.

Viitamissüsteeme on mitmeid ning laias laastus saab neid jagada kaheks:

Mõlemas ülaltoodud kategoorias on hulk erinevaid stiile, mis üldiselt erinevad üksteisest vaid allikate loendi esitamise osas (sh kuidas viidatakse raamatutele, ajakirjadele, artiklitele, veebimaterjalidele jne). Eesti kõrgkoolides on levinud APA ehk Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni stiil, samuti MLA ehk Ameerika Moodsate Keelte Assotsiatsiooni stiil. Lihtsamates töödes aga piisab täiesti mõnest lihtsamast Vancouveri stiili variandist.

Tähelepanuks - üldjuhul kehtib lause sees olev viide lause kohta. Pikemate tsitaatide viitamine sõltub konkreetsest viitamissüsteemist, kuid reeglina tasub selgelt ära määrata viitebloki algus ja lõpp (näiteks alustades blokki "NN on väitnud:" ja lõpetades viitega, näiteks (NN, 2013) ).

See also


Tagasi Kaku Akadeemia esilehele

Back to the Academy front page

1995-2024 Kaido Kikkas. Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on sätestatud kas GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi versiooni 1.2 või uuemaga (Litsentsi ingliskeelne täistekst) või Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsi või uuemaga.

GNU FDL Creative Commons BY-SA 3.0 Estonia

1995-2024, by Kaido Kikkas. This document is distributed under either GNU Free Documentation License (v1.2 or newer) or Creative Commons Attribution-ShareAlike Estonia license v3.0 or newer.