Interneti tsenseerimine maailmas (2011). Roosa värv tähistab suurimat ja roheline vähimat tsensuuri.
Tsensuur kui nähtus pole muidugi midagi uut. Sedasorti nähtus oli olemas juba vanas Egiptuses, seda leiame Piiblist (prohvetite tagakiusamine) ja antiikajaloost. Ikka on leidunud neid, kelle võim lubab teisitimõtlejate suud kinni panna (või siis need koos peaga amputeerida).
Katoliku kiriku "Index librorum prohibitorum" on väga pikaealine dokument, mille kirik ametlikult hülgas alles 1966. aastal. NL koristas riiuleilt Piibli, Koraani ja muu usukirjanduse. Eriti "viljakas" oma keelamistes oli USA Comstocki seadus (ametlikult "Federal Anti-Obscenity Act"), mis oma kehtestamisest 1873. aastal kuni tänaseni (mil ta enam seaduse jõudu ei oma) kandis "pahade" nimekirja sellised tegelased nagu Voltaire'i, Aristophanese, Chauceri, Boccaccio ja teised. USA nüüdisvariseridele on hakanud hambusse ka dr. Dolittle'i lood, "Onu Tomi onnike", "Tom Sawyer" ja "Huckleberry Finn" ning palju muudki. Huvitaval kombel on just demokraatia suurim eestkostja USA selleks paigaks, kust levivad maailma ka kõige jaburamad mõtteavaldused tsensuuri vallas. Möödunud sajandi 100 skandaalseima ameerika kirjandusteose hulgast leiame sellised teosed nagu "Kärbeste jumal", "Lilled Algernonile", "Kuristik rukkis", sellesama "Huckleberry Finni" ja ka Harry Potteri (huvitav, et Tolkieni pole siia siiski kantud).
Interneti puhul anti tsensuurile stardipauk 1995. aasta juulis "Time Magazine'is" ilmunud kaanelooga "Cyberporn" (tagantjärgi leitakse, et nii artikkel kui ka selle aluseks olnud uurimus sisaldavad jämedaid möödalaskmisi ega ole seetõttu tõsiseltvõetavad). Samas loetakse üheks teetähiseks ka paar aastat varem, 1990. aastal toimunud intsidenti, kus USA salateenistus korraldas reidi Steve Jacksoni mängudefirmasse - süüdistusega, et loodav materjal võivat "aidata häkkereid". Asjal oli alust niipalju, et Jackson oli palganud ühe rollimängu reegliraamatu kirjutajaks Loyd Blankenshipi ehk The Mentori, kes oli tõepoolest tuntud häkkerina - aga mängufirmas ei olnud tal sellega mingit pistmist. Lugu lõppeski 1993. aastal sellega, et salateenistus sai protsessi juhtinud kohtunikult kõvasti pragada ning pidi maksma 50 tuhat dollarit kahjutasu ning tasuma ka kohtukulud, mis ulatusid isegi 250 tuhandeni.
Sellega muidugi asi ei lõppenud ning USA võimud asusid tõsisemalt asja kallale:
Interneti tsenseerimine maailmas (2011). Roosa värv tähistab suurimat ja roheline vähimat tsensuuri.
Nagu iga meediakanali arengu juures, on ka Interneti puhul tekkinud mitmesuguseid erinevaid arvamusi selle kaudu edastatava info "sobilikkuse" suhtes. On neid, kes pooldavad absoluutset vabadust - Intenet on neile sõnavabaduse etaloniks, mille mistahes piiramine võrduks diktatuuri kehtestamisega. On teisi, kes tahaksid näha kontrollitud Internetti - kompetentsed instantsid peaks üldiselt lubama vaba infolevi, kuid eemaldama äärmuslikud mõtteavaldused ja sündsusetused. Ja on ka kolmandaid, kes kogu kupatuse parema meelega üldse kinni paneksid.
Miks see temaatika üldse nii tähtis on? On selge, et tänapäeva tingimustes on informatsioonile juurdepääs üheks täisväärtuslikuks kodanikuks olemise eeltingimuseks. Igasugune piiramine seab selle tingimuse täitmise küsimärgi alla. Infost on saanud jõud, sageli toob info kaasa võimu ja ka raha. Ning ka demokraatia traditsioon on asi, mis ei käi eriti hästi kokku mistahes arvamuste mahasurumisega (näiteks USA konstitutsiooni Esimene Täiendus - First Amendment - on klassikaline sõnavabadust toetav seadusesäte).
Ka kasutatavate meetmete (peamiselt vastava tarkvara) kohta pruugitakse mitmeid ilusaid sõnu, nagu näiteks:
Viimatist defineerib EFF järgmiselt: "software which is designed to prevent another person from sending or receiving information (usually on the web)."
Üldiselt mõeldakse nende kõigi all tarkvaralist mehhanismi, mis on mõeldud võrguliikluse jaotamiseks kategooriatesse ning erinevate juurdepääsuviiside kehtestamiseks eri kategooriatele. Samas aga kannavad need mõisted eri hinnanguid.
Huvitav on ka see, kuidas USA-s tänini "roppust" määratletakse. USA-s on üldiselt kasutusel “Milleri test” (California pornokunni Marvin Milleri järgi, kes kaotas 1973. aastal kohtuasja osariigi vastu):
Teos on ropp, kuiTeine hea näide: 1972. aastal salvestas püstijalakoomik George Carlin plaadi “Class Clown”, kus oli ka pala "Seven Words You Can Never Say on Television". 1973. aastal lasi raadiojaam WBA selle eetrisse – asi läks kohtus kuni ülemkohtuni välja, mis andis 1978. aastal häältega 5:4 võidu tsensoritele. Võrdluseks: Patrick Ishmael guugeldas samu sõnu 2007. aastal poliitilistest blogidest ja leidis päris palju...
Ja kui siiani oli juttu põhiliselt USAst, siis paar sõna ka Hiina kohta, kes on tänase Interneti suurimaid tsensoreid (üldine tendents näib olevat, et hiinlased võtavad Lääne sigadused üle, lisavad rahvuslikku koloriiti ja keeravad vinti juurde).
Mida annab blokeerida/tsenseerida?
Kus blokeeritakse?
Võrreldes kümnekonna aasta taguse ajaga on tsensorvara tegijate ring mõnevõrra koondunud (suur hulk omaaegseid tegijaid on ühinenud või teineteist üles ostnud), teisalt aga - kui mõne aja eest oli tsensorvara unikaalselt USA fenomen, siis täna enam seda öelda ei saa. Näitena võib tuua Hiinas loodud Green Dam Youth Escorti.
Probleemid:
Veel üldisi hädasid:
Mida reaalselt blokeeritakse:
Slashdoti lugu raamatukogu tsensorprogrammist, mis sellesama raamatukogu veebisaidi ebasoovitavaks luges.
2002. aastal blokeeris Hiina võrgust igasugu värki - arusaadavate kommunismivastaste, religioossete jms. saitide kõrval pandi kinni ka NASA, MIT ja isegi "Deep Impacti" filmileht.
Samal suvel tuli Slashdoti teade Sourceforge.net-i blokeerimisest SmartFilteri poolt. Põhjendus? MP3...
Suureks probleemiks on nn Scunthorpe'i probleem - filtrid loevad mehaaniliselt sõnadest välje halvakõlalisi komponente ning blokeerivad selle alusel (Scunthorpe on paik Inglismaal Lincolni maakonnas, ent selle nimest võib leida ühe rumala ingliskeelse sõna).
Veel üks halenaljakas ning palju vastukaja tekitanud juhtum oli USA sprinteri Tyson Gay nime muutmine - kuna USA-s teatud ringkonnad peavad sõna "gay" liiga pehmeks ning nõuavad sõna "homosexual" kasutamist, siis tegi seda ka üks liigagar veebifilter...
Lahendusi on mitmeid, näiteks
Enne tehnoloogia võidukäiku oli täiesti saavutatav - tuli minna teistest eemale ja jälgida, et keegi ligi ei hiiliks. Niipea, kui tuli mängu distants, oli aga ka privaatsus ohus – kullerite ”rajalt mahavõtmine”, kirjade avamine, salasõnumite dekodeerimine jpm eksisteerisid ammu enne IT-ajastut. Tänapäeval on suundmikrofonid, paraboolantennid, laserinterferomeetrid ja muu peen kraam - privaatsust on jälle sellevõrra vähem.
Juba vanades juutide seadustes ehk Talmudis on sätestatud: kes ehitab maja vastu naabri aknaid, peab tegema akna vähemalt neli küünart kas madalamale või kõrgemale kui naabril; lisaks on seal ka otsene keeld kiibitsemise suhtes. Samalaadseid punkte on püütud seadustada hiljemgi, näiteks:
Iga päev läbib Võrku meeletu hulk informatsiooni - alates äriinfost ja lõpetades lollide naljadega. Arenedes sõjasaladusest ja teaduseteenrist iga inimese igapäevaseks töövahendiks, on mahud pidevalt kasvanud. Privaatsusküsimuste roll on seejuures olnud üsna erinev:
Internet on kahtpidine nähtus. Ühelt poolt Võrk kui suhtlemiskanal võimaldab ja mingis mõttes isegi soodustab anonüümsust. Jututubades ja mujalgi on sellise "varjuteatriga" juba paljud inimesed kokku puutunud. Teisalt aga - Interneti puhul ei pruugi kõigi järel luurav ja olukorda kontrolliv Suur Vend päris muinasjutt ka olla. Igapäevane meilikasutaja ei mõtle sageli sellele, et e-kiri läbib enne saaja juurde jõudmist rea teisi vahejaamu, kus põhimõtteliselt on võimalik seda vahelt lõigata. Jututoas süüdimatult "kammi ajavat" tegelast võib admin pealt kuulata ja vaid oodata parajat võimalust tülikast tegelasest vabaneda.
Internet seab traditsioonilise privaatsuse silmitsi mitmete ohtudega:
Privaatsus on muutunud omalaadseks äriobjektiks. Ühelt poolt pakutakse uusi filtreid ja tulemüüre, teisalt on paljude pingutused suunatud kaaskodanike privaatsuse teadlikule rikkumisele reklaami sildi all.
Väga palju sõltub kasutajatest endist. Näiteks saab isikuandmete kogumit luua nii inimeste teenimiseks kui inimeste pealt teenimiseks - harvad ei ole ka näited, kus need kaks on läbi põimunud.
Suurimateks ohtudeks on ikkagi kaks Interneti pakutavat võimalust - a) inimese tegevust on võimalik salaja jälgida ja b) talletada ja kasutada tema vastu ka pikema ajavahemiku möödumisel.
Ideaaljuhul oleks privaatsuse tagamine lihtsalt üks üldise infoturbe alamliike. Paraku aga eeldab võrguprivaatsuse edukas toimimine mingit kindlat üldist küpsusastet (võiks ka öelda, et kriitilise eetilise massi olemasolu) - privaatsus ei tohiks olla infoturbe rikkujale mugav kattevari. Paraku on reaalsus veidi teistsugune ning tulemuseks on andmeturbe ja privaatsuse vägikaikavedu.
Pikaajaline infosäilitus kergitab üles nii mõnegi probleemi. Info kogumine on tehniliselt lihtne, salvestamine muutub aina odavamaks. Nii ongi tänase tüüpilise koduarvuti peal võimalik "jooksutada" suuri, paljude andmetega andmebaase. Igal inimesel aga on elus juhtumeid ja aegu, mida parem püütakse unustada. Nende "väljakaevamise" fakt ainuüksi avaldab suurt mõju. Kui aga seda kasutatakse santaazhiks või omakasu eesmärkidel, on tegu raske eetilise probleemiallikaga.
Viimastel aastatel on tohutult arenenud võimalused andmekaevandamiseks, s.t. kõikvõimaliku huvipakkuva info kogumiseks ja süstematiseerimiseks. See aga kergendab info kogumist objekti teadmata (näiteks saadakse inimese kohta infot tema noorema venna koduleheküljelt). Imre Perli omaaegne andmebaasijuhtum oli muidugi suurema riikliku infolekke peegeldus, kuid samalaadseid asju annab vähe suurema vaevaga koguda ka peaaegu seaduslikul teel - piisab vaid vaadata erinevate firmade kampaaniaid, kus mingi kireva auhinna võitmise võimaluse nimel on suur hulk kodanikke lahkesti nõus jagama firmale kõikvõimalikke isikuandmeid.
Üheks murettekitavaks asjaoluks on "toimikuefekt" - Võrk soodustab mitmesuguse info kogumist eri allikatest ning süstematiseerimist nüüd juba ühtsesse paika, "toimikusse". Võrgus ilmuvast materjalist saab koostada korraliku isikuprofiili. Tihti meelitab sellise info olemasolu aga seda ka ära kasutama.
Üheks sedalaadi "Suureks Vennaks" on kindlasti ka riigivõim. Mitte ainult Afganistan ja Nigeeria - ka demokraatia kantsiks peetav USA pole puhas. Privaatinfo lekkimine on olnud rea skandaalide allikaks. Näiteks avaldas üks sell 1997. aastal teksti, kus kirjeldab võimalust "vabaneda föderaalagentidest" digitaalraha ja anonüümsete edastuskanalite abil. Tulemuseks oli ca 20 FBI agendi tormijooks tema korterile ja süüdistus mõrvakatses (muidugi ei läinud läbi).
Anonüümsus on enne Interneti-ajastut olnud enamasti väljendusvahendiks. Sageli on anonüümsus kaitsnud autorite elu ja tervist tagakiusu eest. Mitmes sotsiaalses kontekstis on ano- ja pseudonüümsus tavalised ja aktsepteeritavad. Kes on Annie Mae Bullock? Jean Claude van Varenberg? Reginald Kenneth Dwight? Kõiki neid tuntakse pea eranditult vaid pseudonüümide kaudu - vastavalt Tina Turneri, Jean Claude van Damme ja Elton Johnina (tõsi, kuulsaks saades vahetas viimane ka ametlikult sünnijärgse nime kuulsa pseudonüümi vastu).
Ka igapäevaelus kohtame anonüümsust - politsei vihjetelefonid on anonüümsed, mitmete haiguste testimine käib anonüümselt. Anonüümne telefonikõne käib kõnekaardiga, isegi harilik sularaha teenib anonüümsuse huve - võimaldades osta ilma isikut tuvastamata. Muidugi ei ole anonüümsus ka siin 100% aktsepteeritav nähtus - näiteks on äbi aegade suhtumine anonüümkirjadesse olnud tauniv. Kuid just selle aspektiga võrreldakse Interneti anonüümsust kõige sagedamini.
Interneti anonüümsus on kahtpidine. Ühelt poolt on just see aidanud kaasa Interneti kujunemisele selliseks, nagu me seda tunneme täna. Ka siin on anonüümsusel palju positiivseid tahke - võimalus julgelt avaldada oma arvamust, tõstatada teravaid ühiskondlikke probleeme. Mõnel juhul on anonüümsus koguni hädavajalik (kriisi- ja ohvriabi, AA). Ühesõnaga, Interneti üks suurimaid plusse on kirjeldatud Dilberti karikatuuril Dogberti ütlusena "Internetis ei tea keegi, et sa oled koer".
Miinuspool on samuti selgesti nähtav - autoriõiguse probleemid, kräkkimine, ja palju muud, millest on juba palju räägitud. Anonüümkiri oli halva maiguga asi juba ammu enne Võrku ning tõsisemates võrgukogukondades on see seda tänase päevani (häkkerite jaoks on see tihti "alama eluvormi" tunnuseks, ka klassikaline netikett peab seda halvaks). Viimasel ajal on see suhtumine küll veidi muutunud - kogu ühiskonna muutumisega anonüümsemaks ja pinnapealsemaks on ka anonüümsuhtlus leidnud laiemat tunnustust, samuti on sagenenud juhtumid, mil anonüümseks jäämisel on tõsised põhjused.
Esimese laine privaatsusküsimused Interneti arengus lähtusid E-postist kui esimesest laiaulatuslikust teenusest. Varsti peale meili väljakujunemist hakati otsima ka viisi, kuidas seni saatja kindlalt identifitseerinud süsteemi anonüümseks muuta.
Lihtsaim viis anonüümselt meilida on leida usaldusväärne sõber, kellele kirja saadame ning kes peale kõigi tegeliku saatja jälgede hävitamist saadab kirja oma nime all. Teine võimalus on ära kasutada väljasaadetava meili nõrka turvamehhanismi ning võltsida meilipäist. Neid tehnikaid kasutatakse vahel sõnumite saatmiseks Usenetti, kuid millegi tõsisema jaoks nad ei sobi.
Anonüümse meili tehnoloogia areng tegi tubli hüppe anonüümsete edastussüsteemide kasutuselevõtuga. See on põhimõtteliselt kahe eelneva tehnika kombineerimise ja automatiseerimise tulemus.
Soomes Johan "Julf" Helsingiuse poolt loodud ja 1996. aastal suure kära ja kohtuvaidluste järel kinni pandud anon.penet.fi edastussüsteem on ehk üks tuntumaid. See varajast tüüpi (0-tüüpi) süsteem eemaldas väljaminevatelt meilidelt päised ja asendas need fiktiivsetega. Penet toetas ka vastuvõtja anonüümsust - iga kasutaja sai suvalise pseudonüümi, millele saabuvad kirjad edastati reaalsetele aadressidele. Oma kasutuslihtsuse tõttu võitis Penet suure populaarsuse, kuid viimaks suleti seadusandjate suureneva surve tõttu (asi sai jällegi alguse "sensatsioonilisest" artiklist Londoni Observeris, kus Helsingiuse süsteemi süüdistati 90% Interneti lasteporno levitamises. Samas olid enamik võimalikke uudisegruppe ja kanaleid selles serveris blokeeritud).
Peneti probleemiks oli küllalt nõrk turvalisus. Kogu ano- ja pseudonüümsus seisnes salajases seostetabelis, mille kättesaamine oleks tähendanud kõigi kasutajate andmete teadasaamist. Samuti oli nõrk kaitse meilide võltsimise eest (man in the middle -tüüpi rünne).
Järgnesid nn. Cypherpunk-tüüpi (tüüp 1) edastajad, milles oli neid ohte arvesse võetud. Esiteks kaotati ära kõik pseudonüümid, mingit seosetabelit enam ei olnud ja meililogisid ei peetud - see vähendas tagantjärele avastamise riski. Sai kasutada ka krüpteerimist - kasutaja andis süsteemile krüpteeritud sõnumi, mille süsteem enne saatmist deshifreeris. See aitas võidelda võltsimise vastu. Lõpuks kasutati ka ahelmeilimist, kus üks anonüümne edastaja saatis kirja läbi mitme teise - iga järgmine lüli ahelas "nägi" vaid eelmist saatjat, mitte kirja autorit. Praktikas tähendas see seda, et autorini jõudmiseks tuli lahti muukida kogu ahel.
Seejärel ilmusid Mixmaster-klassi (tüüp 2) edastajad, mis lisasid eelmisele tüübile täiendavaid kaitseabinõusid. Aheledastus ja iga lüli krüpteerimine said oluliseks osaks protsessist. Huvitavaks asjaoluks on kõigi kirjade ühtne maht - vältimaks võrdlust ja järelduste tegemist väljuvate kirjade mahu põhjal. Ka ei olnud ühtki kirja võimalik teiste süsteemi läbivate kirjade seast üheselt tuvastada. Lisandus ka muid keerulisemaid tehnikaid. Mixmasteri kasutamine eeldab vastava tarkvara paigaldamist arvutisse.
Viimane seeria on Mixminion-tüüpi (tüüp 3) edastajad, mis on varustatud täiendavate võimalustega ning tugevama krüptokaitsega (etapiviisiline krüpteering).
Veebi puhul on kasutatud analoogilisi päise eemaldamist ja edastamist kasutavaid veebi-vaheserverid (proxy), mis võimaldavad veebi lugeda ilma omapoolseid andmeid serverile avaldamata. Anonüümse veebilugemise areng on aga oma E-posti analoogidest mõnevõrra aeglasem.
Üks suur probleemvaldkond on ka digitaalraha anonüümsus. Senised maksesüsteemid on olnud veel küsitavad, ehkki mõnede puhul rakendati paljusid eespoolkirjeldatud tehnikaid. Olukorda raskendab asjaolu, et turvalisus on nii tugev, kui on seda kogu ahela kõige nõrgem lüli - kaup tuleb võrgust tellida (ühendus võib olla ebaturvaline) ja ka kätte saada (kuhu füüsiliselt toimetatakse, sealt võib ka edasist infot hankida). Ka on praegusel tasemel keeruline saavutada anonüümsuse kahesuunalisust - maksja võib jääda anonüümseks, saaja mitte. Seega välistab see digiraha kasutamise anonüümsete teenusepakkujate puhul. Ja muidugi on üheks peamiseks probleemiks ka kasutajate kriitiline mass.
Nagu üks tõrvatilk rikub meepoti, nii on ka edastajatega - peamised nuhtlused on rämps- ja vihameil. Enamik edastussüsteeme kasutab mahukontrolli, blokeerides suured infokogused (tuhanded rämpskirjad, mis tavaliselt korraga teele lähevad) ja pannes nende allika musta nimekirja - kuid alati on võimalik leida lahendus filtri vältimiseks. Nii ongi anonüümsüsteemid sattunud paljudes kohtades (eriti USA-s) tugeva poliitilise surve alla (mitte ainult riik - Peneti sulgemisel mängis olulist rolli saientoloogiakirik).
Paraku on sajandialgus toonud kaasa tsensuuri järsu kasvu paljudes riikides. Põhjusi on erinevaid - maailm käärib üksjagu ning seda põhjustavad paljud faktorid alates kliimasoojenemisest ja osooniaukudest ning lõpetades terrorismi ja terrorismivastase sõjaga. Seejuures koorub välja palju sellist materjali, millest võimumehed parema meelega vaikiks - nii ongi käimas tsensuuri pealetung, seda ka võrgus.
Mis puutub privaatsusesse, siis on see võrgus üsna suhteline ja anonüümsus kahe otsaga. Sellest hoolimata tuleks ilmselt pöörata sellesuunalistele arengutele rohkem tähelepanu. Ilmselt on tegemist samalaadse probleemiga nagu tulirelvad - ühelt poolt on selge, et täielikku isevooluteed ei saa lasta asjal areneda. Teisalt aga tundub, et "pahadel poistel" on need niikuinii olemas. Küsimus ongi, kumb on tähtsam - kas vähendada piirangutega juhuslike kuritarvitajate (mõeldud-tehtud) arvu või anda ka korralikule kodanikule vabamad käed enda kaitseks? Eks seda näitab tulevik.
Mõtlemisainet on siin küllaga...
Tagasi Kaku Akadeemia esilehele
Back to the Academy front page
1995-2024 Kaido Kikkas. Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on sätestatud kas GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi versiooni 1.2 või uuemaga (Litsentsi ingliskeelne täistekst) või Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsi või uuemaga.
1995-2024, by Kaido Kikkas. This document is distributed under either GNU Free Documentation License (v1.2 or newer) or Creative Commons Attribution-ShareAlike Estonia license v3.0 or newer.