Vaba tarkvara kui mõtteviisi alguse kohta on erinevaid arvamusi. Mitmed tõmbavad paralleele arvutite algaegadega, kus tarkvara oli küll riistvara toimimiseks vajalik, kuid siiski sekundaarne komponent. Tarkvara loodi konkreetsele arvutile ega olnud muutmata kujul enamasti ülekantav. Nii ei olnud tal ka äriobjektina mingit praktilist väärtust ja erinevaid koodijuppe anti käest kätte üsna vabalt. Teisalt aga on mõned teised (näiteks Eric S. Raymond) arvamusel, et tollane mitteärilisus tulenes vaid võimaluste nappusest ning vaba tarkvara kui ideoloogia on siiski 90.-ndate aastate nähtus. Pea kõik autorid aga tõstavad esile Richard Stallmani rolli. Stephen Levy nimetab teda oma raamatus "Häkkerid" viimaseks tõeliseks häkkeriks (õnneks ei pea see nimetus tänaseks enam paika) ja nii ei saa ka Linuxist rääkides temast üle ega ümber.
1971. aastal läheb tollane tudeng Stallman küsima praktikakohta Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) tehisintellektilaborisse. Tulemuseks ei ole mitte ainult praktika-, vaid ka töö- ning isegi elukoht. Stallman leiab eest huvitava seltskonna - ühe varajase häkkerikultuuri peamisi tugipunkte, kus selle liikmeile on loodud võimalused tegelda oma lemmikalaga (ilma vajaduseta tegelda kõrvaliste asjadega nagu majadusküsimused ja paberimäärimine); tagantjärgi nimetab Stallman seda omalaadseks "häkkeriparadiisiks". Tollaseks tööpõlluks oli Digitali PDP-seeria arvutid ja ITS-operatsioonisüsteem. Stallman paneb aluse tänaseks ühele pikaealisemale tarkvaratootele - tekstiredaktor Emacsile.
Kui tänane arvutikasutaja ei pea tekstiredaktorit just kõige tähtsamaks rakendusprogrammiks (praegusel graafika- ja veebiajastul võiks sellele tiitlile pretendeerida veebilehitseja), siis tollases tekstimaailmas oli ta seda kahtlemata. Tekstiredaktoriga loodi uusi programme, kirjutati andmefaile, häälestati süsteemi (Unixi ja ka Linuxi maailmas kehtib tänini põhimõte, et süsteemi häälestus toimub tavaliste tekstifailide abil) - see oli universaalne tööriist. Nii ongi mõistetav, miks Stallman just redaktorist alustas.
MITi tehisintellektilaboris kui omalaadses inkubaatoris toimis "jagamiskultuur" täiel määral - kogu loodav kood oli n.ö. ühisomand. 80.-ndate alguses aga hakkasid laboris tekkima erimeelsused, mille tulemuseks oli kaks LISP-keele rakenduste loomisele spetsialiseerunud firmat (Symbolics ja LMI) ning sisuliselt jooksis kogu labor neisse firmadesse tühjaks. Stallman jääb esialgu paigale, kuid 1982. aastal otsustab loobuda senisest tööst ITS-süsteemiga ja keskendub Unixile kui suurema tulevikupotentsiaaliga süsteemile. Vastukaaluks viimase üha suuremale kommertsialiseerumisele tekib mõte luua vaba kasutusega alternatiiv - üsna hullumeelne projekt üheainsa inimese jaoks...
Tänupühal 1983 (27. novembril) saadab Stallman uudisegruppidesse net.unix-wizards ja net.usoft meili, milles annab ametlikult teada plaanist luua GNU-nimeline (Gnu's Not Unix) vaba operatsioonisüsteem ning kutsub huvilisi kaasa lööma. GNU ametlik alustamine nihkub küll järgmise aasta jaanuari. Esimeseks loodud utiliidiks oli Bison, vaba aseaine C utiliidile yacc (Jälle hea näide stallmanlikust sõnamängust - jakist tehti piison!). Järgmiseks võttis Stallman ette väga olulise lõigu - C kompilaatori loomise. Algul pani Stallman suuri lootusi Hollandi Vrije Universiteit'i professori Andrew S. Tanenbaumi loodud kompilaatorikomplektile Amsterdam Compiler Kit, mis lisaks C-le toetas ka mitmeid teisi keeli. Tanenbaum aga ei suutnud mõista Stallmani vaba süsteemi ideed ning pakkus talle selle asemel osalust oma kommertsprojektis - see iseenesest heast tahtest tehtud pakkumine aga ajas Stallmani harja nii punaseks, et järgnenud madina tulemusel igasugune kaup katki jäi. Stallman pidi alustama kompilaatori loomist peaaegu nullist.
1985. aasta alguses ilmub Stallmanilt GNU Emacs, originaal-Emacsi uuestikirjutus LISPis. Esmase kogukonna teke Emacsi ümber, mis teeb mitmeid täiendusi ja laiendusi. RMS pühendub täiskohaga GNUle ja elatub Emacsi lintide müügist (võrgust oli see vabalt saadaval, kuid võrk polnud tollal kaugeltki kõigile ligipääsetav) - 150$ tükk. Hoolimata sellest, et lindiäri üsna edukas on, ei ole see siiski väga sissetoov - Stallmani õnneks tuleb siin talle appi endine tööandja MITi tehisintellektilabor, kes lubab tal kokku ligi 12 aastat ööbida oma endises kabinetis ja ka arvuteid ning võrku kasutada. Stallman avaldab GNU Manifesti, kus selgitab oma põhimõtteid vaba tarkvara vallas.
Oktoobris 1985 annab Stallman Emacsi müügi üle vastloodud Vaba Tarkvara Fondile (FSF), kuid saab valmis oma kompilaatori - GCC - mis on tänini üks oma ala parimaid (Tanenbaumi eeskujul toetab see mitmeid keeli ning algsest nimest GNU C Compiler saab GNU Compiler Collection) ning annab Stallmanile uue elatusallikas. GNU projekt rühib aegamisi edasi, viie aasta jooksul saadakse valmis ka C operatsioonide teek ning Bash -käsukest. Mis aga puudus, oli süsteemi süda - kernel. Põhjuseks oli kaks asjaolu. Esmalt keskendus Stallman GCC loomisele just soovist Tanenbaumile ja tema Amsterdam Compiler Kit'ile "ära panna" (takkajärgi vaadates see ka õnnestus), teisalt aga jäeti kernel kui kõige raskem osa viimaseks. Siin on oma osa ka kerneli ülesehitusel ehk arhitektuuril - Stallman soovis luua mikrokernelit ehk lahendust, kus kernel on väikesemahuline ning süsteemi eri aspektidega tegelevad kerneli juhitavad välised moodulid. Alternatiivne lahendus, mida kasutas ka Linus, oli monoliitkernel, kus moodulid lisati otse kernelisse. Tänane Linuxi kernel on tüüpiliselt kombineeritud süsteem, kus osa teenuseid on kompileeritud otse kernelisse, teised jäetud välismooduliteks. Tagantjärele tunnistab ka Stallman, et ilmselt oleks olnud otstarbekam sama lähenemist kasutada, kuid praeguseks on peaaegu valmis ka mikrokernelarhitektuuriga GNU Hurd.
1990. aastal lahenevad viimaks ka Stallmani rahamured - talle määratakse McArthur Foundationi stipendium, 230 000 dollarit viie aasta peale. Enamiku sellest investeerib ta sel viisil, mis tagab talle kokkuhoidliku eluviisi korral elatusvahendid elu lõpuni.
1991. aasta oli arvutimaailmas üsna rahulik, kuid sisaldas ometi mitmeid tähtsaid hetki. Suurimaks tähtsündmuseks võiks lugeda veebi sündi - Tim Berners-Lee hüpertekstiesituse protokoll läks Euroopa Tuumauuringute Keskusest võrku rändama ja tõrjus põhilise hüpertekstiprotokollina peagi välja aasta varem väljakäidud Gopheri (sarnanes veebile, kuid ei toetanud graafikat). Märtsis võtab USA Rahvuslik Teadusfond võrgult maha senikehtinud ärikeelu - Internetti tuleb äritegevus, paraku koos paljude ebameeldivate kaasnähtustega (eeskätt rämpspost ja valimatu reklaam).
Huvitavatest sündmustest võib veel mainida Windows 3.0 ametlikku väljatulekut (DOSi versiooniks kirjutati 4), Microsoft ületas aasta varem esimese arvutifirmana 1 miljardi dollari kasumipiiri ja valitseb personaalarvutiturgu veel mitmeid aastaid.. Suure Unixi poole pealt lasti välja Suni Solaris 2 ja HP-UX 8.0, mis aga oluline - BSD Unixi põhjal arendati BSD/386 (see valmis järgmisel aastal), tänase FreeBSD ja tema sugulaste esivanem. Ja viimaks - Maarjamaal tegeldi aktiivselt sirbi ja vasara peletamisega idapiiri taha ning allakirjutanu, TTÜ 3. kursuse tudeng, pääses Soomes praktikal olles esmakordselt Internetti. :-)
Korraliku läänemaise arvutihuvilise (kes erinevalt idapoolsetest vendadest litsentse austas) suurimaks probleemiks oli tollal mõistliku operatsioonisüsteemi puudumine. Selleaegsed 386- ja 486-arvutid olid juba piisavalt võimsad, kuid tollane "igamehe OS" MS-DOS ei sisaldanud kaugeltki mitte kõiki soovitud võimalusi - too suutis toime tulla vaid ühe programmiga korraga ning teenindada vaid üht kasutajat. Turule ilmunud Windows 3.0 oli alles muutumas kasutuskõlbulikuks, pealegi oli ta kallis. Sama häda oli Apple'i muidu väga tasemel süsteemidel. Ning suurest auväärsest Unixist ei olnud üldse mõtet rääkida, kui polnud just rahapada leidnud. Pealegi oli kõigi mainitud süsteemide lähtekood suletud - isegi Unixi koodi avaldamine oli juba kauge ajalugu.
Sellises olukorras hakkasid mitmed häkkerid otsima teid uute lahendusteni. Stallmani GNU projekt, ehkki suutmata jõuda oma tervikliku süsteemini, täiendas vabade süsteemijuppide rida veelgi. Juba mainitud Andrew S. Tanenbaum kirjutas operatsioonisüsteemide kursuse tarvis valmis väikese Unixi klooni, mida nimetas Minixiks. Tanenbaumi looming oli tähelepanuväärne mitmes mõttes:
Tanenbaumi Minix oli nagu mitmed muud sedalaadi projektid ajendatud konkreetsest vajadusest. 1979. aastal ilmunud Unixi versioon 7 litsents keelas esmakordselt üheselt ära programmide lähtekoodi levitamise (ka akadeemilisel eesmärgil). Operatsioonisüsteemide kursust lugev Tanenbaum oli sunnitud koodi kasutamise lõpetama - ta luges järgmised viis aastat vaid teoreetilisi aineid, siis aga otsustas vihaga luua omaenda süsteemi.
Tanenbaumi poole pöördus taotlusega anda Minixi kernel GNU süsteemile ka Stallman, kuid edutult - suhted olid juba vanast ajast sassis. Tagantjärele võib väita, et oleks Tanenbaum soostunud, poleks Linus asjaga üldse tegelema hakanudki.
Minixist sai aga innustust rida teisi asjahuvilisi, kellest üks - 21. aastane Helsinki Ülikooli arvutiteaduse 2. kursuse tudeng Linux Torvalds - saatis Minixiga tegelevasse uudisegruppi comp.os.minix järgmise teksti:
Hello everybody out there using minix -
I'm doing a (free) operating system (just a hobby, won't be big and professional like gnu) for 386(486) AT clones. This has been brewing since april, and is starting to get ready. I'd like any feedback on things people like/dislike in minix, as my OS resembles it somewhat (same physical layout of the file-system (due to practical reasons) among other things). I've currently ported bash(1.08) and gcc(1.40),and things seem to work.This implies that I'll get something practical within a few months, and I'd like to know what features most people would want. Any suggestions are welcome, but I won't promise I'll implement them :-)
Linus (torvalds@kruuna.helsinki.fi)
PS. Yes - it's free of any minix code, and it has a multi-threaded fs. It is NOT protable (uses 386 task switching etc), and it probably never will support anything other than AT-harddisks, as that's all I have :-(.
Seda meili loetakse Linuxi alguseks. Linus oli õppinud programmeerimist esmalt omal käel, vanaisale kuuluval 1 MHz protsessoriga Commodore Vic-20-l. Pikka aega pidi ta läbi ajama nõrkade masinatega, mis tingis omakorda suure huvi tarkvara efektiivsuse vastu. Vahepealne sõjaväeteenistus andis Linusele reservohvitseri staatuse kõrval ühe väga olulise oskuse - juhtida inimesi ja panna nad koostööd tegema. 1991. aasta jaanuaris võtab Linus õppelaenu ning ostab selle eest esimese PC - masin on oma aja kohta igati tasemel: 386DX33, 4 MB mälu ja 40 MB kettaga. Et Minixi saabumine posti teel võttis aega, veetis Linus selle aja DOSi ja assemblerit puurides, eelkõige aga (tema oma tunnistusel) "Prince of Persia't" mängides... Märtsis saadab ta esimese postituse comp.os.minix gruppi ning 25. augustil järgnes ülaltoodud meil. Vähem kui aastaga oli PC-võõrast huvilisest oma süsteemi kavandav häkker.
Kurioosse detailina võib veel mainida, et Linus kui tagasihoidlik inimene ei tahtnud oma nime asjale külge riputada (kasutades Linuxit vaid kui sisemist projektinime) ja nimetas oma loomingut üsna ebaluuleliselt Freax-iks (free+freak+x)... Tänu selle eest, et me ikkagi Linuxit ja mitte Freaxi kasutame, oleme võlgu teisele soome häkkerile Ari Lemmkele, kes aasta lõpus Linuxi esmakordselt Funeti serverisse üles pani - ta ei sallinud Freaxi nime ja muutis selle serveris ära (alguses isegi Linuse teadmata).
Septembris avaldatakse versiooni 0.01 lähtekood (see pole veel päris iseseisev süsteem, kuna vajab kompileerimiseks Minixit), aastavahetuseks jõutakse versioonini 0.12 - sellest saab esimene "ametlik" beeta, mis levib esmakordselt GNU GPL litsentsi kasutades (enne välistas Linus üldse igasuguse rahapruukimise Linuxi juures - GPL aga lubab tarkvara ka müüa). Süsteemil puudub muuhulgas veel sisselogimine - käivitamise järel satub kasutaja kohe bash-kesta. Minixist loobus Linus samuti tõelise häkkeri viisil - üks riskantne katsetus lõppes kõvaketta segipööramisega, misjärel aga leiti, et Minixist polegi enam kahju. Linux 0.12 oli siiski veel äärmiselt kitsa ringkonna jaoks mõeldud ning head masinatundmist eeldav süsteem - kontrast vaid mõni kuu hiljem turule lastud ning selle vallutanud MS Windows 3.1-ga oli tohutu.
Detsembris 1991 oli seis selline: Minix oli valmis, kuid peatunud, GNU lubav, kuid poolik. Nii oligi roheline tuli Linuxi arengule näidatud ja peagi avati kaks uut Linuxi peegelsaiti - Saksamaal ja Bostonis. 1992. aasta algul leidis muuhulgas aset suurem sõnasõda) Linuse ja Tanenbaumi vahel (viimane pidas Linuxit vananenud lahenduseks - nagu ka Stallman, pooldas Tanenbaum mikrokernelarhitektuuri, mitte monoliitset kernelit nagu Linuxil). Hiljem lepiti muidugi jälle ära.
Märtsis 1992 hüppab versiooninumber 0.12-lt 0.95-le - ilmselt tundsid arendajad end piisavalt kindlalt. Avatakse uudisegrupp comp.os.linux. Ameeriklasest Rich Sladkeyst saab üks esimesi teadaolevaid "dualbuutereid" - tema arvutis on kõrvuti MS-DOS 5.0, MS Win 3.1 ja Linux 0.95, kusjuures tema enda väitel olevat juba tollal olnud Linux neist kõige stabiilsem.
Keegi hull inimene olevat Linux versioonil 0.96 isegi X-Windowsi (Unixil tollal juba laialt kasutatud graafiline keskkond!) käima saanud - Linus ise aga ütleb, et sellega läheb veel aega (ehkki kernel 0.96a tuleb juba X-i toega). Siinkohal tuleks arvestada üht põhimõttelist erinevust X-Windowsi ning MS Windowsi ning Maci vahel - kui viimased kaks olid mõeldud arvuti juhtimiseks graafilise liidese abil (ikoonid, menüüd jne), siis X-i algne mõte oli vaid võimaldada jälgida eri akendes paralleelselt erinevate programmide tööd.
Siiski - just sel aastal sünnib "ametlikust" Unixi X-Windowsi arendusest omaette suunana lahku löönud XFree86 (number tähistab lähteplatvormi - Intel x86 protsessoreid), ametlik avaversioon ilmub järgmisel aastal. Sama aastanumbri sisse jääb ka Berkeley Unixi portimine PC peale - 386BSD ja sellest järgmisel aastal arenenud, tänaseni laialt levinud kolmik FreeBSD, OpenBSD ja NetBSD. Jällegi tuleks märkida, et oleks see toimunud veidi varem, oleks Linusest saanud ilmselt hoopis BSD arendaja.
Omaette temaatika on seotud Linuxi ja Internetiga. Ehkki Linux ei toetanud oma esimese 18 elukuu jooksul TCP/IP protokolli (katseliselt hakati TCP/IP-d toetama oktoobris 1992, versiooniga 0.98), sai Linusele varsti selgeks Interneti kui arendus- ja levikukanali tähtsus. Linuxi kiire tõusu tagas ilmselt just kombinatsioon vaba leviku õigustest (GPL litsents) ja seda realiseerivast mehhanismist (FTP levikuks, E-post ja Usenet infovahetuseks). Minixi looja Andrew Tanenbaum seevastu pidas veel tolsamal aastal Internetti väheste valitute luksuseks. Kui veel lisada ka asjaolu, et Minix oli sisuliselt oma ülesande - võimaldada Tanenbaumil õpetada operatsioonisüsteeme reaalsel süsteemil - täitnud ja edasiseks arenduseks puudus motivatsioon, siis ongi selge, miks Linux peagi Minixi varju jättis.
1993. aasta alguses käivitub Linux Documentation Project, tänini edukalt toimiv Linuxi-alane dokumendivaramu. Ehkki versioonini 1.0 jõuab Linux alles järgmisel aastal, tekivad juba esimesed distributsioonid: esmalt SLS (tänaseks ajalukku jäänud), siis Slackware (esimene kommertsiaalselt levitatav distro, millest arenes varsti välja eraldi distrona SuSE), TurboLinux ja Debian. Viimase looja Ian Murdock töötas pikka aega FSFis ja tõi sealse ideoloogia ka oma distributsiooni kaasa - Debian on tänini kõige rangemalt vaba tarkvara põhimõtteid järgiv distro, mida FSF algaastatel ka rahaliselt toetas. Linuxi kasutajate arvu hinnatakse 100 000-le.
Veel üheks suureks sammuks Linuxi leviku teel on CD-ROMi kui mahuka ja odava andmekandja turuletulek. Esimeseks CD-Linuxiks on Yggdrasil, veebruaris 1993 välja lastud distro, mis analoogiliselt tänapäeva Knoppixile oli suuteline käivituma otse plaadilt.
Märtsis 1994 tuleb välja Linuxi kerneli ametlik 1.0 versioon. Samal aastal saab alguse seni äriliselt ehk kõige edukam distro - Red Hat (nende paketihaldusmehhanism rpm on omas ajas tubli samm suurema kasutuslihtsuse suunas). Linusega võtab ühendust Digital Corp. (täpsemalt tolle omaaegne turundusjuht Jon "maddog" Hall, hilisem Linux Internationali juht) - Linux porditakse esimese muu platvormina peale PC-d DEC Alpha peale (vastav masin kingiti firma poolt ka Linusele). Järgmisel aastal kolib Linux ka SparcStationile.
Mais 1994 hakkab ilmuma esimene Linuxi-teemaline ajakiri Linux Journal. O'Reilly, tänaseni väga tugevalt Linuxile orienteeritud kirjastus, avaldab esimesed raamatud Linuxi teemal. Andrew Tridgell loob Samba - tänini väga levinud süsteemi Windowsi võrguprotokolli toetamiseks Linuxis.
1995. aastal arendatakse NCSA httpd põhjal välja uus veebiserver - Apache, millest hiljem saab Linuxi üks tähtsamaid rakendusi. Samal aastal asutatakse ka MySQL AB, mis hakkab arendama samanimelist andmebaasisüsteemi, juba aasta varem on Rasmus Lerdorf alustanud katsetusi uue veebipõhise programmeerimiskeele loomiseks, millest hiljem saab PHP. Nii saabki alguse üks levinumaid tarkvarakooslusi veebirakenduste loomisel - LAMP (Linux + Apache + MySQL + PHP). Linuxi kasutajaid on umbkaudu 1,5 miljonit.
1996. aasta algul diskuteeritakse listides, milline võiks olla Linuxi logo. Linus mainib: "mulle meeldivad pingviinid" ja ongi asi paika pandud - sünnib Tux, Linuxi pingviin (Tux tuleb ilmselt smokingi ingliskeelsest nimetusest tuxedo - pingviini värvid meenutavad smokingit). Kurjad keeled räägivad, et ühel välisreisil Austraaliasse olla Linus loomaaeda külastades kohanud kääbuspingviini ja üritanud seda silitada - vastuseks oli isepäine elukas aga teda nokaga näpistanud...
Aprillis 1996 ühendavad Los Alamose tuumafüüsikud kokku 68 Linuxiga PC-d - tulemuseks on superarvuti, mis teeb 19 miljardit tehet sekundis ja maksab kümnendiku samaväärsete masinate hinnast. Umbes samal ajal saab alguse FSFi tänini kestev kampaania "Linuxi" asemel "GNU/Linuxi" kasutamise toetuseks. Alternatiivina arutatakse ka nimekujusid "Lignus" ja "LiGNUx" - enamik seltskonda eesotsas Linusega on aga siiski seisukohal, et Stallmani vaieldamatatult suurest panusest hoolimata ei ole selline käik mõistlik. Esiteks on "Linux" märksa meeldejäävam, teiseks tuleks täie õiguse nimel kasutada kombinatsiooni GNU/Linux/Apache/PHP/MySQL/blablabla...
Juunis saab valmis Linuxi kernel 2.0. Muuhulgas lisandub kerneli modulaarsus - senisele monoliitkernelile saab juurde pookida eraldiseisvaid mooduleid. Aasta lõpupoole tuleb välja aga omamoodi "versioon 2.0" - Linusel ja tema abikaasal (Tove Monni-Torvalds, muuhulgas kuuekordne Soome meister karates) sünnib tütar Patricia Miranda. Hirm, et isakohused Linuse täiesti haaravad, lahtub peagi - sünnib "uut tüüpi häkkeri" kuvand: karvast ja pesemata asotsiaali asendab sile ja korralik pereisa, kelle aju aga teps mitte lahjem ei ole.
Oktoobris kuulutatakse välja KDE (K Desktop Environment) projekt lihtsa ja mitmekülgse graafilise kasutajaliidese loomiseks Linuxile. KDE aluseks on Norra firma Troll Tech teekidekogum Qt, mis alguses ei ole vaba tarkvara - see tekitab Linuxi kogukonnas omajagu paksu verd (2000. aastal muudab Troll Tech Qt-i litsentsi GPLiks). Nii luuaksegi järgmisel aastal FSFi ja Miguel de Icaza eestvõttel GNOME (GNU Network Object Model Environment), mis hakkab looma KDE'le vastukaaluks oma graafilist keskkonda.
1997. aastal jõuab KDE arendamine esimeste beetaversioonideni. GNOME'i arendus venib pikemaks ja 1.0 versioon ilmub alles kahe aasta pärast. Brauserisõja esimene vaatus lõpeb MS IE võiduga - veel lõpetamata Netscape 5.0 lähtekoodi avaldamisega aga antakse tubli tõuge Linuxi brauserite arengule: Mozilla, Galeon, Konqueror ja mitmed teised esitavad IE-le uue väljakutse.
Sügisel 1997 saab alguse uus lahknemine - O'Reilly organiseeritud Freeware Summitile kutsutakse kogu häkkerite koorekiht peale Stallmani. Seltskond eesotsas Bruce Perensi ja Eric Raymondiga võtab 1998. aasta algul suuna uuele mudelile nimega open source, avatud lähtekood. Ideeks on vältida äriinimeste ehmatamist free-sõnaga ning ka soov registreerida open source kui kaubamärk (see ei õnnestu).
1998. aastal hindab Red Hat Linuxi kasutajate koguarvuks 12 miljonit inimest. Enamik suuri tegijaid andmebaasiturul lasevad aasta jooksul välja Linuxi versioonid. Microsofti advokaat vehib Õigusdepartemangu komisjoni ees Redhati karbiga ja üritab kasutada seda kui argumenti, lükkamaks ümber süüdistusi Microsofti monopoliseisust serveriturul. Samas ilmub aasta lõpus kurikuulus "Halloweeni memorandum" - MS tajub uue vastase ohtlikkust.
Novembris 1998 asutatakse MandrakeSoft - esimene spetsiaalselt kasutajamugavusele, lihtsusele ja ka "windowsilikkusele" keskenduv Linuxi distribuutor. Mandrake Linux hakkab kasutama hiljuti kasutusküpseks saanud KDE graafilist keskkonda. Asutatakse ka Loki Software, mis toob Linuxile hulga populaarseid Windowsi mänge (Heroes of Might and Magic III, Transport Tycoon Deluxe, Civilization: Call to Power jpt - tõsi, sama piirava litsentsiga kui Windowsis).
Jaanuaris 1999 tuleb välja kerneli versioon 2.2 (NB! Kerneli versioonide puhul on paarisarvulised stabiilsed ja paaritud arendusversioonid). Linuxi kasutajate üldarvu hindavad erinevad allikad 10-15 miljonile.
1999. aasta 9. detsembril läks äriajalukku Linuxi tugifirmana alguse saanud VA Linux (hiljem VA Software ja VA Research; tänapäeval SourceForge, Inc) - börsitähist LNUX kasutanud firma jättis aktsiaspekulantidele mulje, et neile kuulubki kogu Linux kõigi oma õigustega ning seetõttu tegi firma aktsia avapäeval seni püsiva tõusurekordi 698%. Hiljem asjaolude selginedes aga tuli aktsia peagi kiiresti alla tagasi - firma tegi läbi mitmeid muutusi, kuid on tänaseks taas pildil vaba tarkvara maailma kesksete võrguportaalide SourceForge'i, Slashdoti, Linux.com'i, IT Managers Journali, NewsForge'i ja Freshmeati haldajana.
Oktoobris 2000 sõlmitakse koostööleping IBMi ja Red Hati vahel - IBMi serverid hakkavad toetama Red Hat Linuxit (nii saab häkkerite omaaegsest suurvaenlasest viimaks üks parimaid sõpru). Ilmub KDE 2. StarOffice'i versioonid 5.1 ja 5.2 on esimesed reaalsed alternatiivid MS Office'ile (ehkki ka KDE Koffice ning GNOME'i Abiword ja Gnumeric on kasutuskõlblikud programmid) - edasiseks arendamiseks eraldub StarOffice'ist OpenOffice.org.
Jaanuaris 2001 saab valmis kernel 2.4 (kõvasti paranenud eri riistvara tugi jpm). Ilmub GNOME 1.4, mis jääb enam kui aastaks GNOME'i stabiilseks standardversiooniks. Välja tuleb ka Ximian Evolution - tõsine vaste MS Outlookile. Loki mängufirma läheb juhi finantsmahhinatsioonide tagajärjel pankrotti.
2002 - KDE 3 ja GNOME 2 võistlevad juba edukalt MS Windowsi uusimate versioonidega (võrdluseks: GNOME 1.4 ja KDE 2 kannatasid ehk võrdlust Windows 95-ga). OpenOffice.org jõuab versioonini 1.0.
2003 - KDE 3.1 ja GNOME 2.2. Hulk multimeediarakendusi saab kasutusküpseks (Xine, Mplayer jmt), paraneb 3D-graafika toetus (põhiliselt nVidia ja ATI videokaartidel) ning peale Lokit on uuesti suurenemas firmade huvi Linuxi mängude vastu (Morrowind, Neverwinter Nights jt). Lavale astuvad näljased onud SCO-st, kelle Unixi projekt on maha käimas ja viimases hädas katsutakse siis väljapressimisega oma kulude katteks raha saada (eeskätt IBMilt). Üritus on ilmselt määratud läbipõrumisele (ühe teise firma pahameeleks) ja karavan liigub vaikselt edasi. Sügisel tulevad välja GNOME 2.4, OpenOffice.org 1.1 (toetab muuhulgas PDFi ja Flashi eksporti), oodata on 2.6 kernelit (uute multimeedia- ja kommunikatsioonirakenduste toetus jpm).
2004 - SCO protsess vindub endiselt ilma erilise edulootuseta, kuid ära lõpetada ka ei taheta. Ilmuvad mitmete distrode uued 2.6 kerneliga versioonid (Fedora 2 ja 3, Mandrake 10.0 ja 10.1, SUSE 9.2). GNOME jõuab versioonini 2.8 ja KDE 3.3 juurde. OpenOffice.org versiooniks kirjutatakse 1.1.3, versioon 2.0 peaks ilmuma märtsis 2005. Firefox annab senisele brauserituru valitsejale IE-le tõsise lahingu - aasta lõpuks on Firefoxi turuosa 10% ja ennustatakse selle jätkuvat kiiret kasvu. Mängumaailmas lööb laineid Doom 3, mis tuleb võrdväärsete versioonidena välja nii Windowsi kui Linuxi peale.
2005 - 2.6 seeria kernelid saavutavad küpsuse. Aasta tegijaks võiks pidada Ubuntu Linuxit, Lõuna-Aafrika rahamehest häkkeri Mark Shuttleworthi käivitatud ja toetatud distrot, mis baseerub Debianil, on eeskätt mõeldud töölauaarvutitele ning tegi aastaga läbi teekonna uuest tulijast Distrowatchi edetabeli tippu. GNOME versiooniks kirjutatakse 2.12, KDE-l 3.4. Sügisel ilmub viimaks OpenOffice.org 2.0 ametlik versioon. Firefoxi turuosa endiselt 10 protsendi kandis.
2006 - GNOME'i versiooniks on 2.16, KDE'l 3.5. Kasutamiskõlblikuks saavad Linuxi 3D-kasutajaliidesed Compiz ja sellest eraldunud Beryl - katseliselt ilmuvad need mitmetesse selle aasta distrodesse, ehkki veel mitte vaikimisi installatsiooni. Ubuntu 6.06 Dapper Drake LTS on esimene selle distro ametlik pika tootetoetusega (Long Term Support; töölaual 3, serveris 5 aastat) väljalase. Firefoxi turuosa ulatub mõnedes riikides 25%-ni. Oracle alustab tööd oma Linuxi kallal - alguseks on nende Unbreakable Linux siiski vaid üks mitmest Red Hati kloonist, kuid hiljem lisandub ka originaalmaterjali. Suni otsus avada Java lähtekood avaldab olulist mõju Linuxi tarkvara arengule (ehkki see oleks olnud märksa pöördelisem mõned head aastad varem).
2007 - Ilmuvad GNOME 2.20, KDE 3.5.x, oodata on KDE 4. versiooni. Compizi ja Beryli taasühinemisel tekkinud 3D-keskkond Compiz Fusion jõuab aasta teisel poolel uute distrode põhikomplekti ning enamiku kasutajate hinnangul edestavad enda võimalustelt tublisti aasta algul turule jõudnud MS Windows Vista samalaadset Aero Glass -liidest. MS Windows Vista takerdub XP otsa, kuid kasutajaid saavad juurde ka MacOS X ja Linux - ühe peamise põhjusena pettutakse Vista arutult üleshaibitud turvalisuses, millele tegelikkus reaalset katet ei suuda pakkuda. Standardisõjad ODF vs OOXML jätkuvad - MS Office 2007-ga turule toodud Microsofti OpenXML -failivormingut aga ei taheta firmapoolsest survest hoolimata OpenDocumenti kõrvale teiseks standardiks kinnitada. SCO ümber toimunud tsirkus saab viimaks otsa ja firma lõpetab pankrotis.
Nagu eespool nägime, on Linux läbinud kümne aastaga väga pika tee. Kui Linuse algne idee oli suunatud huviliste kitsale ringile, siis tänaseks on Linux täismõõduline operatsioonisüsteem kõigi vajalike koostisosade ja võimalustega. Mis aga on säilinud muutumatuna, on häkkerivaim - mingi probleemi lahendamist võimaldav vahend olgu kättesaadav kõigile, et teised ei peaks sellele enam aega kulutama ja võiksid tegelda teiste probleemide lahendamisega. Nii on Linux vaba tarkvara ning ei ole alust arvata, et olukord muutub.
Tänaseks on Linuxi erinevaid distributsioone mitusada (vt. DistroWatch) - esindatud on kõikvõimalikud riistvaraplatvormid pihuarvutist suurarvutini ning igasugused "kallakud". Kuid nii ühele flopile mahtuv Coyote kui 8-l CD-plaadil leviv SuSE on Linuxid - see on veel üheks tunnistuseks Linuse ja sõprade saavutuse tähelepanuväärsusest.
Linux kui äriobjekt on põhjustanud palju vaidlusi, põhjuseks seesama lai haare - Linuxi leeri mahuvad nii FSFi radikaalid kui Red Hati ja IBM-i ärimehed. Ilmselt ei ole Linux võlukepike kiireks rikastumiseks (kuigi Linus ja paljud tema lähemad kaasvõitlejad on kahtlemata väga heal järjel inimesed) ja need kes dotcom-buumi ajal ummisjalu imet tabama jooksid, said ilmselt vastu näppe. Vaikselt ja sihikindlalt oma asja ajanud aga on tõestanud Linuxi mõistlikkust ka äriobjektina (parim näide on muidugi Red Hat, ka Mandrakesoft on oma vahepealsest madalseisust üle saanud ning SUSE annab Saksamaal tõsise lahingu isegi Microsoftile - liitumine Novelli kontserniga on talle hoogu juurdegi andnud).
Mida siis sisaldab tänane laiatarbedistro? Kindlasti Linuxi kernelit ja GNU utiliite, mis läbi ajaloo on kõigi Linuxite komplekti kuulunud. Ülejäänu on aga suures osas distribuutori suva. Lühidalt aga võib öelda, et Linuxi standardkomplektiga funktsionaalselt võrreldava tarkvarakogumi saavutamiseks peab Windowsi omanik tublisti mööda jaos- ja vabavaraarhiive surfama ning ka siis tuleb mõne asja eest ikkagi peale maksta. Windowsi-rahva õnneks on paljud Linuxi tarkvaraloojad hoidunud minemast kättemaksu teed ja andnud oma tarkvarast välja ka Windowsil töötava versiooni (Apache, PHP, MySQL, OpenOffice.org, GIMP jpt) - nii võib juba üsna edukalt hakkama saada süsteemiga, kus peale Windowsi enda pole ühtki muud kommertspaketti.
Tööjaama vajav inimene võib valida kahe suure (KDE ja GNOME; tegelikult on nendega võrreldavaks muutumas ka veidi kergekaalulisem XFCE) ning kümnekonna väiksema graafilise keskkonna vahel, serveri soovija võib arvestada kõige vajalikuga täismahus võrguserveri püstipanekuks (Apache'i veebiserver, mitmed andmebaasisüsteemid, PHP, Python, Perl jpm). Kunagine kitsaskoht - kontoritarkvara - ei ole suuremal osal juhtudest enam probleemiks, Openoffice.org ja talle sekundeerivad Koffice ning GNU Abiword ja Gnumeric (tõsi, puudub VBA makrosüsteemi toetus - ja seda ilmselt vist ka ei tule, kuna niivõrd vigast ja ebaturvalist süsteemi keeldutakse Linuxile üle toomast. Üksvahe toiminud Phoenixi projekt - sisuliselt Linuxi Visual Basic - on soikunud). Multimeedia osas ei jää Linux Windowsile alla (pikemat aega puudunud Windows Media formaadi toetus ilmus MPlayerile 2003. aasta algul; probleemsed on veel vaid mõned spetsiifilised, vaid Windowsile tehtud rakendused). Mida hetkel veel ei ole - analoogi Macromedia veebitöötlusvahenditele (Dreamweaver, UltraDev, Fireworks) ja AutoCADile (ehkki nii veebitegemisvahendeid kui kergema kaalu CAD- süsteeme on olemas mitmeid), ka GIMP ei ole veel Photoshopile päris järele jõudnud (ehkki areneb kahtlemata kiiremini) - kuigi ühe uue tõusva tähena võib esile tuua FilmGimpi/CinePainti (nimi muutus), mida on kasutatud mitmete nimekate filmide tegemisel (s.h. Harry Potter, Stuart Little, Scooby Doo, Grinch jpt). Ühe suure ülevaatliku alternatiivitabeli võib leida siit. Veel üks märkus - tõsine alternatiiv CorelDraw!-le on kujunemas Eestimaa mehe Lauris Kaplinski loodud Sodipodist (tõsi, viimasel ajal on sellest paremaks peetud tema lähisugulast Inkscape'i) ...
Mõne aasta taguste suuremate Linuxi-uudiste seas on olnud ka Red Hati otsus mitte jätkata Red Hat Linuxi nimelise laiatarbedistro arendust sellisel kujul. Vastupidiselt aga igasugu parastajate arusaamale ("Näe, läheb tasuliseks!") ei ole Red Hati laiatarbedistro tegelikult kuhugi kadunud - raha eest (edukalt) müüdava Red Hat Enterprise Linuxi kõrvale loodi Fedora projekt, mis sisuliselt arendabki sedasama varasemat ühtset Red Hat Linuxit edasi. Fedora arendus on läinud kogukonnapõhiseks (nagu Debian), versioone hakkab tulema tihedamalt (lubatakse 3-4 aastas senise 1-2 asemel) ja distro ise on täiesti vabalt kättesaadav (tõsi, poes seda enam ei müüda, vaid see on saadaval vaid võrgust tõmmates). Fedora viimane versioon on selle loengu toimudes 6 ja teda võib oma kiire arendustsükli tõttu pidada üheks parimaks töölaua-Linuxiks. Ja veel - kuna Red Hati tasulise Enterprise Linuxi lähtekood on endiselt avatud, on selle baasil loodud mitu vaba teisendit (näiteks White Box Linux ja CentOS), mille uuendamiseks saab kasutada RHEL ametlikke uuenduspakette. Sisuliselt on tegu kaubamärkide ja tootetoetuseta, kuid tasuta RHEL-iga.
Veelgi suurema hüppe tegi aga 2004. aastal Lõuna-Aafrika häkkerist rahamehe Mark Shuttleworthi poolt loodud ning aastaga Distrowatchi edetabeli tippu hüpanud (püsib seal sellest alates) http://www.ubuntulinux.org" title="Ubuntu Linux">Ubuntu Linux. Tegu on Debiani tuletisega, mis suudab kasutada ka samu pakette (enamasti tehakse Ubuntule aga eraldi pakid) ja sai alguse puhtalt just töölauale mõeldud, kergesti kasutatava Linuxina. Hiljem aga lisandus ka serverivariant ning algse Gnome'ipõhise Ubuntu kõrvale loodi ka paralleeldistrod: KDE töölauaga Kubuntu, XFCE töölauaga Xubuntu ja haridustarkvara sisaldav Edubuntu. Ubuntu on sarnaselt Fedoraga tiheda arendustsükliga ning ilmub kaks korda aastas. Tähelepanu väärib tavalisest erinev versioonidesüsteem: esimene number tähistab aastat, teine aga kuud (näiteks hetkel värskeim 6.10 ilmus 2006. aasta oktoobris). Ubuntu CD-sid (mis toimivad nii "elusa", CD-Linuxina kui ka võrgupõhise installi käivitajana) on võimalik tasuta posti teel tellida (eraisik võib tellida kuni 10 plaati). Juunis 2006 ilmunud versioon 6.06 koodnimega Dapper Drake on esimene pika toetusperioodiga Ubuntu, mille uuendusi lubatakse töölauasüsteemidele 3-ks ja serveritele koguni 5-ks aastaks (tasuta plaatidel ongi just seesama versioon, kuna värskeima 6.10 toetusaeg on kavandatud lühemana). Veel üheks Ubuntu suureks plussiks on arvukas ja abivalmis kasutajakogukond - tuntuimate portaalidena võib mainida üldist Ubuntu foorumit UbuntuForums ja paigaldamisjuhendit UbuntuGuide. Ja umbes siitmaalt võib juba rahulikult väita, et tüüpilise Linuxi distro paigaldamine on lihtsam kui Windowsi oma.
Üheks vastuolulisi reaktsioone põhjustanud sündmuseks oli ka Microsofti ja Novelli koostööleping 2006. aasta lõpus, mis aga näitab igal juhul Linuxi kasvavat rolli tarkvaraturul.
Väga kõvasti aitas Linuxi levikule kaasa ka mini-sülearvutite ehk netbook'ide buum. Esimese sellelaadse, Asus EEE PC 701 väljatuleku ajal oli Microsoft asunud juba XP-d maha kandma, Vista oli aga nende väikeste masinate jaoks kaugelt liiga suur ja ressursinõudlik. Nii sai Linux seal esimese aastaga üksjagu edumaad. Microsoft reageeris varsti XP eluea pikendamisega ning alustas oma tavalist agressiivset kampaaniat Linuxi väljatõrjumiseks. Sel oli üksjagu edu, kuid 2009. aasta lõpus hinnatakse Linuxi turuosaks miniläpakatel siiski umbkaudu kolmandikku.
2008. aastast on olemas ka Estobuntu - Ubuntu tuletis, mis on senistest "Eesti Linuxi" projektidest osutunud kõige edukamaks. Oluliseks sammuks laiema leviku suunas oli ka selle saamine IT Kolledzhi ametlikuks klassidistroks 2009. aasta kevadel.
2010. aastast võib mainida Sun Microsystemsi allaneelamist Oracle'i poolt, misjärel tekitas ostja endale järgneva käitumisega üksjagu kriitikuid ning üheks tulemuseks võib pidada ka LibreOffice'i projekti eraldumist senisest OpenOffice.org'ist (mis koos Suniga samuti Oracle'i kontrolli alla läks). Raskustesse sattunud endise populaarse Mandriva distro põhitegijad loovad uue kogukonnapõhise Mageia. Ubuntu tegijatelt ilmub järjekordne pika tootetoega versioon 10.04 Lucid Lynx.
2011 - Ubuntu 11.04 ja 11.10 tekitavad palju kisa Unity-nimelise kasutajakeskkonna ümber, arvestatav osa kasutajaid lahkub GNOME'ilt (KDE, Xfce, Lxde jt - Linux Mint aga toob lisaks veel kaks huvitavat keskkonda: täiesti uue Cinnamoni ning GNOME 2.x seeriast edasiarendusena tehtud MATE) või ka üldse Ubuntult (Mint, Debian). IT kolledzh saab esimesena Põhja-Euroopas LPI (Linux Professional Institute) akadeemiliseks partneriks (mh ca -25% eksamite hinnast!)
2012 - Uueks "tavainimese Linuxiks" on saamas iiri päritolu Linux Mint - Cinnamon ning ka MATE on osutunud üllatavalt edukateks. Pikkamööda lisandub eelpaigaldusega tegelevaid firmasid. IT kolledzhis toimuv Akademy 2012 toob Tallinna kokku arvestatava hulga vaba tarkvara entusiaste.
2013 - Uuesti suurem arutelu ka Eestis: põhjuseks saab MS seniste koolilitsentside aegumine 2014. aastal ja hetkeseisuga 14- kuni 25-kordne hinnatõus (millele ükski kool katet ei leia). Steam ja Spotify hakkavad Linuxit toetama - kaks senist suurt nõrgemat valdkonda saavad katet juurde. Ubuntu ja Canonical jätkavad küsitavate sammude tegemist - tavakasutajatele soovitatakse üha enam Ubuntu teisendeid (Xubuntu, Lubuntu, Kubuntu), Minti või "vana head" Debiani. Nokia endiste töötajate firma Jolla toob turule Saltfishi, mis põhineb Linuxil ja ühildub rakenduste tasemel Androidiga.
2014 - Eestis jätkub vaidlus teemal „Mis saab koolidest” - Linuxile üleminekut üritab Microsoft pareerida uute hinnapakkumistega, et mitte kliente kaotada. Ilmnevad mitmed vastuolud suurte vaba tarkvara projektide ümber - systemd, graafilised liidesed, seksismiskandaalid jne. Teisalt aga annab Windows 8 selgelt lahja tulemus uue võimaluse Apple'ile, kuid ka Linuxile.
Tagasi Kaku Akadeemia esilehele
Back to the Academy front page
1995-2024 Kaido Kikkas. Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on sätestatud kas GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi versiooni 1.2 või uuemaga (Litsentsi ingliskeelne täistekst) või Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsi või uuemaga.
1995-2024, by Kaido Kikkas. This document is distributed under either GNU Free Documentation License (v1.2 or newer) or Creative Commons Attribution-ShareAlike Estonia license v3.0 or newer.