... oli rohi rohelisem, meri sinisem ja puud kõrgemad. Olid tõelised mehed ja tõelised naised. Ja Internetti ei kasutatud kaaskodanikele käkikeeramiseks.
Nüüd on kahjuks lood teisiti. Kui veel seitsmekümnendatel tähendas võrkulogitud ja valveta jäetud arvuti või terminal kõige halvemal juhul omaniku narrikstegemist mõnes uudisegrupis (Ameerikas oli levinud meilitüüp "mu püksid on hirmus kottis", mis saadeti hooletu arvutiomaniku arvutist tolle nime all; nähtuse sünnikohas Georgia Tehnikaülikoolis oli käibel koguni vastav termin - baggy pantsing), siis tänapäeval on asi märksa hullem. Siinkirjutaja peab üheks kurja juureks Interneti avamist ärile 1991 - ehkki kui seda sammu poleks tehtud, oleks kindlasti olemata nii mõnigi praegu elementaarne teenus (näiteks internetipangad). Paraku aga tõi äri endaga kaasa võrgus leiduva inimliku lolluse koguse plahvatusliku kasvu (olgu siis tegemist rämpspostiga või kommertsühenduste kaudu võrku pääsenud masside matslikkusega).
Teine tegur - vanadel headel aegadel ei olnud Internet kõigile kättesaadav (selle poolest on praegused ajad märksa paremad!) ja Interneti "kodanikkond" moodustus suuremal või vähemal määral IT-ala asjatundjatest. Tänaseks on ADSL ja kaablimodemid muutnud kiire püsiühenduse reaalsuseks ka tavakodanikule. Mida aga sageli ei taibata: püsiühendusega arvuti annab (lisaks muudele headele asjadele) enda omanikule ka administraatori austava (?) tiitli. Ja administraatori asi on oma arvuti eest vastutada.
Pole haruldane juhus, kus Windows XP-ga varustatud uus arvuti ühendatakse vasthangitud kiire püsiühendusega võrku ja ollakse veendunud, et sellega kogu töö piirdub. Nädal aega on kõik OK, siis hakkab aga töökiirus langema, arvutisse tekivad kummalised uued programmid ning modem plõgistab töötada ka siis, kui arvuti taga kedagi pole. Tagajärgedest räägib järgmine peatükk.
Kahjuks levib kodukasutajate seas massiliselt arvamus: mina olen pisi-pisike, mul pole siit midagi võtta, keegi minu kallale ei tule - pahad kräkkerid on nagu Iraagi sõda: kole, aga õnneks kaugel.
Reaalsus on paraku teistsugune. Ehkki esineb ka konkreetseid, suunatud rünnakuid, mille eesmärgiks on konkreetse võrguarvuti hõivamine, on suurem osa tänapäeva võrguründeid anonüümsed, s.t ei ole suunatud konkreetse objekti vastu. Ründaja motiiviks on saada enda käsutusse üks või mitu võrgus olevat arvutit ning tal ei ole tihtipeale sooja ega külma, kas ohver asub Eestis või Austraalias ning kes on selle masina omanik.
Üsna tüüpiline asjade käik:
Ja et "Mul ei ole ju siit midagi võtta"... Seda arvavad paljud. Isegi kui arvutis hoitakse firmadokumentatsiooni, POP3-formaadis postkasti, erakirju tähtsal positsioonil sõpradele... Mõni kirjutab ka internetipanga paroolid kuhugi üles. Niisiis - üht-teist huvitavat kindlasti leiab.
Ja kui ka ei leia... Mõned reaalelust võetud näited, milleks vallutatud arvutit kasutada annab.
Tänapäeval kasutavad väga paljud inimesed internetipanku. Ehkki vastav tehnoloogia on pangapoolsest otsast suhteliselt turvaline, ei kaitse miski kasutajat tema enda arvutis toimuva eest. Üks lihtne viis enda rahast ilma jääda on lasta enda arvutisse paigaldada sniffer - pealtkuulamissüsteem, mis registreerib kõik klahvivajutused ja saadab need salamahti selle paigaldanud paharetile. Kui pahalane saab enda kätte nii püsiparooli kui piisava hulga muutuvparoole, ei takista teda eriti miski kogu raha oma arvele üle kantimast.
Väga ebameeldiv on saada väljakutset kriminaalpolitseisse, kuna teie arvutit on kasutatud üritamaks sisse murda Kaitsepolitsei serverisse. Tõestamine, et te ei ole sebra, võib võtta tublisti aega ja närve ning positiivne tulemus ei ole garanteeritud. Tihti kasutatakse suuremate pahanduste tegemisel jälgede segamiseks lausa sissemurdmiste ahelat - esimesest võõrast arvutist minnakse teise, sealt edasi ja "tükk" tehakse alles näiteks üheksandast.
Veidi teistsugused, kuid samamoodi pahandusi tekitavad stsenaariumid on lasta oma koduarvutis üles seada
Seeskäimist on sageli üpris keeruline tuvastada. Üheks levinud vahendiks on pahalastel ka rootkit ehk eritarkvara, mis asendab mitmed süsteemi kesksed programmid "muugitud" versioonidega - näiteks ei näita kettaruumi kasutust teatav käsk enam kettale ilmunud ebaseaduslikke asju või töötavate programmide haldur vaikib maha mälus istuva snifferi... Sedalaadi vahendid muutuvad üha täiuslikumateks, kuid rootkiti paigaldamine eeldab reeglina serveri administraatoriõigusi - seega peab masin olema eelnevalt "maha murtud".
Veel üheks levinud eksiarvamuseks on mõte, et sissemurdmine on kõrgesti kvalifitseeritud tegevus (ja seetõttu tegijaid vähe). Kunagi ta seda kindlasti oli ja on mõnel juhul ka tänapäeval. Väga suur osa võrgupahandustest aga pannakse toime süüdimatute puberteetikute (kelle kohta käibiv termin on script kiddie ehk eestikeelselt skriptijuntsu või ka piprasema terminina skriptitatt) poolt, kes kasutavad "proffide" (keda on märksa vähem) poolt valmis tehtud muukimistarkvara, mille allalaadimine ja installimine on tihti sama lihtne kui mistahes Windowsi laiatarbepaketi oma. Point, click and crack... Tegelase enda IQ võib olla 87 ja arvutioskus Windows Exploreri kasutaja tasemel, kuid tehtud kahju võib halvimal juhul olla võrdne professionaalse terroristi tekitatuga. Niisiis - teie kaitsmata arvuti võib võrgu kaudu segi pöörata ka 13-aastane naabriklutt...
Kui sellest veel väheks jääb, lisame uut sorti uudised, mis hakkasid ilmuma meediasse 2003. aasta paiku (üks näide [L] The Registerist). Mitmed Lääne-Euroopa ettevõtted, kelle äriedu sõltus otseselt nende võrgusolekust (kirjastused, muusikaärid jms, kes otseselt aga IT-ga seotud pole ja seepärast ei oma ka suurt selle valdkonna erialapersonali), hakkasid saama kirju, kus nõuti teatava rahasumma tasumist ning maksmata jätmisel ähvardasid internetiühendusest ilmajätmisega. Põhiline moment sedalaadi väljapressimise juures on asjaolu, et kui nõutav summa tundub "mõistlik", tekib ettevõttel kiusatus see ära maksta, et vältida ehk kümneid kordi suuremat kahju, mis tekiks nädalase võrgust eemaloleku tulemusel. Aga nagu igasuguse väljapressimise juures, järgneb esimesele nõudele teine.
Võib ju küsida, mismoodi on tavakasutaja sellega seotud? Väga lihtsalt - rünnak, millega eespool kirjeldatud ettevõtjat ähvardati, oleks tulnud sadadest kaaperdatud arvutitest üle Interneti, mille omanikeks on õndsas teadmatuses lihtinimesed.
Olemas on ka vastupidine arusaam ehk padupessimism - kui asi nii lihtne on, siis milleks üldse pingutada, nagunii murtakse sisse! Siin võiks tuua võrdluse - kindlasti ei pea tavakodaniku koduuks vastu elukutselise tipp-murdvarga muukimisele või mõne eriüksuse sisenemisüritusele. Kas seepärast peab ukselukkudest loobuma? Suur osa pätte on õnneks märksa madalama profiiliga ning hea turvalukk on nende kinnipidamiseks täiesti piisav. Nii on ka suur osa valmiskujul exploit'e mõeldud tüüpsituatsioonideks ning enamasti eeldavad uuendamata süsteemi (neid viimaseid on võrgus piisavalt).
Seega vaatame oma arvuti üle.
Võrgutraditsioon eristab neid kaht peamiselt just tegevuse motiivi järgi. Häkkeriks loetakse inimest, keda huvitab enam kui teisi arvuti hingeelu, programmide käitumise ja töömehhanismide peenimad detailid ja võrguühenduse seniuurimata võimalused. Häkkeri peamiseks motiiviks on leida midagi uut, saada uusi teadmisi ja avastada uusi kohti arvutiasjanduse läbiuurimata maastikel. Sageli puutub häkker kokku ka turvaprobleemidega - seda nii omaenda arvuti turvamisel kui ka põrkumisel võrgus töötavatele turvamehhanismidele. Üldine kirjutamata seadus nõuab häkkerilt turvaaugu avastamisel sellest asjaomasele isikule teatamist (kui naabri korteris on vargad käinud ja uks pärani, ei lähe korralik inimene korterisse jalutama, vaid üritab korteri pererahvast telefonitsi kätte saada). Häkker on süsteemide looja ning teadmiste koguja ja jagaja, tema reputatsioon sõltub otseselt tema teadmistest.
Kräkker on inimene, kelle eesmärgiks on pääseda võõrastesse arvutisüsteemidesse või mõjutada nende kaitsemehhanisme (näiteks võimaldamaks teise kräkkeri sissetungi) sihiga kahjustada süsteemi tööd. Kahjustamine võib tähendada info varastamist, andmete hävitamist või süsteemi lõhkumist teenuste seiskamise või kahjustamise läbi.
Kräkkimise motiiviks võib olla
Häkkerid on enamasti programmeerijad. Tarkvaratoote loomiseks on lisaks valmiskomponentidele ja arendustarkvarale vaja ka programmeerija loovat mõtlemist - isegi tänapäeval, mil suur osa tööst võib taanduda erinevate valmisjuppide kokkupanekuks, on just autorite mõttetöö see, mis eristab head tarkvara halvast. Nii ongi häkkeri üheks liikumapanevaks jõuks loovus - mõelda välja uusi asju ja teha olemasolevaid paremaks. See käib ka turvamehhanismide kohta - häkker, kes kirjutab programmi turvaaukude otsimiseks, teeb seda sooviga muuta süsteem paremaks ja kindlamaks.
Kräkkerid seevastu sageli programmeerimisega eriti vaeva ei näe - lihtsam on võtta, laenata või varastada teiste tehtud töövahendid (kuigi paraku eksisteerib ka professionaalsete erialaoskustega vähemus, vt. allpool). Ehtne kräkker tunneb väga põhjalikult arvuti turvamehhanisme, kuid loob harva midagi uut (sarnaselt orkidega Tolkieni raamatutes kipub kräkkeri loovus siirduma radadele, mis võimaldaks seniselt edukamalt pahandusi teha) ja hävitab samas palju.
Kahjuks on aga ka arvutimaailmas olemas oma Darth Vaderid - andekad ja tugevad isiksused, kes on kaldunud tumedate jõudude poole. Tuntuimaks juhtumiks on Randall Schwartz, paljude Perl-programmeerimiskeelt käsitlevate õpikute autor, kes mõisteti USA-s 1993. aastal süüdi Inteli turvasüsteemide kahjustamises. Ka on olemas inimesed, kellele valmistab kurja lõbu teadmine, et nende loodud vahenditega annab väga paljudele inimestele käkki keerata...
Üks vabandus kräkkerite nimetamisele häkkeriteks siiski on - nimelt tähistas sõna hacker algselt USA raadioamatööre, kes Esimese maailmasõja päevil segasid valitsuse sidesüsteeme. Seega oli tegu rohkem tänaste kräkkerite esiisadega. Ka tähistas hacker 50. aastate [L] MIT-s ka tudengit, kes käis avastusretkedel mööda soliidses eas ülikoolihoonete keldreid ja pööninguid - muuhulgas avades ka teele jäävad lukustatud uksed... Siiski sai "häkker" just MIT-st oma tõsise tähenduse originaalse ja isemõtleva tehnikafänni näol.
Tänapäeva kräkkerluse juured aga viivad aastakümnete taha USA avaliku telefonivõrgu kujunemise aega, kui hakkajad noored sellid ei tahtnud taksofonides raha kulutada ja töötasid välja red box'i - telefoniliiniga ühendatava telefonitoruga aparaadi, mis pettis taksofoni ära kukkuvate rahade heliga ja võimaldas helistajal tasuta rääkida. Eri värvi box'id tegid eri asju - blue box emuleeris võrgu vahejaama, yellow box võimaldas luua paralleeltelefoni. Tekkis uus termin - phreaking.
Kuidas esimene phreaker telefoniliinidest arvutivalda eksis, ei ole teada. Võimalik, et ta sattus tavatelefoni asemel mõne modemi otsa ja avastas, et sealtkaudu avanevad uued tundmatud maad. 80. aastate lõpuks olid telefonikräkkijad jõudnud Internetti, nende read täienesid (paraku ka mõnegi varasema seaduskuuleka arvutihulluga) ja meedia sai uue teema - arvutitesse sissemurdjad. Keegi vähese ajumahuga meediatöötaja sai teada, et mõned pahalased ütlesid enda kohta "häkker" (paljud teevad seda tänini, hoolimata asjaolust, et nad tõelist häkkerit kuidagi välja ei anna), kirjutas selle pikemalt uurimata lehte - ning sama rida aetakse usinasti tänapäevani. Pärishäkkerid vaatavad aga kräkkerite peale üsna põlastavalt - üheks levinud nimetuseks nende kohta on lower life forms ehk "alamad eluvormid"...
2. ja 3. november 1988 jäävad Ameerika arvutiasjanduse Musta Neljapäevana (3.11 oli neljapäev) - suur osa USA võrguarvutitest kaotas töövõime pärast seda, kui kolmapäeva õhtupoolikul ilmus arvutitesse programm, mis paljundas end kohutava kiirusega. Administraatorid olid võimetud, masinad seiskusid ülekoormuse tõttu. Uurimisel viisid jäljed Cornelli ülikooli tudengi Robert Morriseni. Morris oli programmi kirjutades arvestanud palju aeglasema levimiskiirusega, kuid programmis oli viga. "Morrise uss" sai Interneti turvalisuse kui eraldi töövaldkonna alguseks (ka viiruste temaatika juures loetakse seda juhtumit üheks n.ö. stardipauguks).
Tänaseks on Internet kujunenud omamoodi lahinguväljaks tunnustuse- ja sensatsiooninäljaste kräkkerite ning süsteeme ehitavate häkkerite vahel. Madina lõppu ei ole näha - meedias kajastuvad vaid ühe või teise poole suurimad võidud-kaotused.
Windows 95 ja 98 peal üles kasvanud kasutajapõlvkond on saanud kaasa ühe äärmiselt riskantse kombe - mitte sisestada paroole või panna nendeks mingi hästi triviaalne (ühemärgiline parool ei ole mingi haruldus) täheühend. Nende süsteemide puhul on parooli ainus mõte töölaua kujunduse kaitsmine, mingit praktilist andmekaitsefunktsiooni nad ei täida ja seetõttu näevad paljud sealt tulnud kasutajad paroolis tüütut sitikat, mis tuleb kiiresti eemale peletada. Kui selline inimene satub tööle süsteemiga, kus paroolil on reaalne funktsioon, kaldub ta suhtuma sellesse samamoodi ja tulemuseks on ohtlikult nõrk koht kogu süsteemis.
Windows 2000 ja XP kasutajate kutsehaigus (mis seoses Linuxi üha laieneva levikuga hakkab ilmselt enam esinema ka seal) on veidi teistsugune, kuid mitte vähem ohtlik - eriti juhul, kui eelmises lõigus kirjeldatud kodanikud uuemaid süsteeme kasutama pannakse. Senine parooli ignoreerimise taktika siin enam ei tööta - reeglina esitatakse paroolile kindlamaid nõudmisi (nendest hiljem lähemalt) ja oh häda: "oma nimega" arvutit kasutades hakkab too siin ja seal virisema, et "sul pole õigust seda teha!". Lahendus on kerge tulema - kogu töö tehakse administraatorina, kelle käest keegi mingeid lolle küsimusi ei küsi ja piiranguid ei sea. Lahe ju?
Tõde on aga karm - administraatorina töötav kasutaja on halvasti kaitstud nii väliste rünnakute (näiteks veebipõhised skriptiründed) kui (mis peamine) omaenda lolluste eest.
Traditsioonilises võrgukeskkonnas Unixis (ja ka selle noorema venna Linuxi juures) on ammusest ajast olnud raudseks reegliks - administraatoriõigusi kasutatakse nii palju kui vajalik, kuid nii vähe kui võimalik. Windows aga hakkas tõsiseltvõetavate süsteemide loomisel kaasa rääkima märksa hiljem ning paraku tuli temaga kaasa suur hulk puudulikult ettevalmistatud kasutajaid (omamoodi paralleeli võiks tuua omaaegse "lõppematu septembrikuuga" Internetis, mil AOL tõi võrku kaasa parvede kaupa võhikuid).
1973. aastal postitas Bob Metcalfe võrku uue RFC (Request For Comments - Interneti põhialuseid käsitlev dokument, millega kogutakse avalikkuse arvamusi mõne konkreetse küsimuse kohta) pealkirjaga The Stockings Were Hung by the Chimney with Care. Teemaks olid paroolid - õigemini paroolide nõrkus. Juba neil kaugeil aegadel leiti, et liiga paljud kasutajad pruugivad paroolidena oma eesnimesid, arvuti nime (õiget- või tagurpidi), mingit lihtsalt trükitavat täherida ("asdfgh") jne. Ligi kolmekümne aastaga pole aga inimesed ses suhtes kuigivõrd targemaks saanud.
Parooli valikul tuleks järgida mitmeid kriteeriume, mis süsteemiti võivad mõneti erineda, kuid üldised põhimõtted võiks sõnastada nii:
Võib ju küsida, miks "5e6a5ummA" on turvalisem kui "Segasumma" - üheks väga levinud paroolimurdmismeetodiks on suure sõnastikufaili läbiproovimine (mis arvutil võib võtta üsna vähe aega!). Tähendusega ja mitte segatud sõna leidmine mistahes sellisest sõnastikust on märksa tõenäolisem kui siintoodud moonutatud vormil - kõiki "erikujusid" lihtsalt ei saa kirja panna.
...ehk mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. See vanadelt roomlastelt pärit mõttetera peaks kehtima ka koduarvutis - eriti neil juhtudel, mil peres on vaid üks arvuti ja seda kasutab nii ärimehest pereisa, õpetajast ema, 13-aastane perepoeg ja 6-ne tütar. Jutt on muidugi kasutajate erinevatest õigustest.
Kõik levinumad uuemad operatsioonisüsteemid (Windows 2000 ja XP, Linux, Mac) võimaldavad anda erinevatele kasutajatele erinevaid õigusi. Seda tasuks kindlasti ka praktiseerida - näiteks pere väiksematele liikmetele anda ette valmisvalik mängudest ja mõnest neile jõukohasest programmist (joonistamine jms), rüblikute puhul peaks välistama tarkvara installimise võimaluse (Interneti filtreerimise kasutamine sõltub vanemate soovist) jne. Kindlasti aga ei tohiks ükski kasutaja olla pidevalt arvuti taga administraatoriõigustes.
See on mõnevõrra keerukam lahendus, kuid lihtsa võrgu kokkupanekuga peaks saama hakkama ka tavakasutaja. Koduse võrgu võib teha traditsiooniliselt kaablitega, kuid ka traadita lahendused on muutumas kättesaadavaks. Kui ei soovita oma serverit, siis on saadaval sobivad 3-5 arvuti ühendamist võimaldavad switchid, millesse on ehitatud ka riistvaraline tulemüür. Sellisel juhul muidugi tuleb igas ühendatud arvutis järgida samu turvameetmeid kui otse võrku ühendamise korral.
Teine variant on kasutada võrgulüüsina omaette arvutit (kui kasutada seal Linuxit, võib see olla üsna vana ja tagasihoidlik), mis sõltuvalt võrgu võimalustest võib toimida ka serverina (E-post, veeb, FTP...). Igal juhul on sellise lahenduse puhul lüüsarvutis kaks võrgukaarti, millest esimene on ühendatud välis- ja teine sisevõrguga ning mille vahelist liiklust kontrollib tarkvaraline tulemüür. Serveriteenused eeldavad üldiselt staatilist IP-aadressi, mis on enamasti saadaval lisatasu eest (ka on staatilise IP-ga arvuti ründajale mõnevõrra rohkem "paigalseisev märk" võrreldes dünaamilise IP-ga). Lüüsi puhul saab sisevõrgus kasutada sisemisi IP-aadresse, s.t. väljast eraldatakse IP (dünaamiline või staatiline) ainult lüüsile - sama tehnoloogiat (NAT - Network Address Translation - ehk "maskeraad") saab kasutada ka paljude tulemüüridega, sel juhul pole lüüsi olemasolu nõutav.
Tänapäeval kasutab üha enam koduvõrke ka traadita tehnoloogiat. Kahtlemata on see mugav, kuid siin peab jälgima leviala ulatust ja "kutsumata külaliste" riski.
Ja lõpuks tuleb otsustada, millist turvalisuse taset me vajame ja kes seda pakub. Standardse poest ostetud võrgupaketi pakutav turvalisus on minimaalne. Nii jääb meil valida, kas teeme tulemüürid, antiviirused ja muu sarnase endale selgeks - või maksame kellelegi, kes seda ala paremini valdab.
Mis siis kodukasutajat ähvardab? Levinumate ohtude "räpane tosin" on ühe allika põhjal järgmine (NB! See puudutab jällegi peamiselt Windowsi, ent neid ohte tasub tunda ka Linuxi kasutajal):
Mõni mõtleb ehk: "Misasja? Vanasti jah pidi autojuht olema ka mehaanik, tänapäeval minnakse autoga teenindusse." ja eeldab sama asja ka arvutilt. Kindlasti aitavad arvutifirma inimesed mõningaid probleeme lahendada, kuid nad ei saa seista liigmugava omaniku arvuti ees ja ajada võrkupidi sisse ronivaid pätte eemale. Kurb, aga tõsi - kui tänapäeva auto eeldab kasutajalt märksa vähem tehnilisi teadmisi kui eelmise põlvkonna oma, siis tänu püsiühenduste levikule massidesse eeldab Internetti ühendatud arvuti vaat et suuremaidki oskusi kui Interneti-eelse ajastu arvutiomanikult nõuti.
Koduarvuti administraator ei pea tingimata olema arvutispetsialist, kuid mõningaid kindlaid valdkondi oleks hea tunda - tuleks osata regulaarselt uuendada oma süsteemi (suuremate operatsioonisüsteemide puhul on see tegelikult küllalt lihtne), orienteeruda antiviiruste ja muude kasulike programmide maailmas, suuta neid installida ja tunda peamisi ohutegureid (mitte avada tundmatute meilide manuseid jms). Kasuks tuleb nii häkkeri uudishimu kui talupoja terve, kaalutlev mõistus.
Võrguarvuti administraatori üks peamisi iseloomuomadusi peaks olema ka õpivõime. Nii tehnika, tarkvara kui ka pättide poolt kasutatavad meetodid arenevad edasi ning ka admin peab seda tegema. Soovitav oleks lugeda veebist vastavate portaalide uudiseid ja/või panna ennast kirja mõnda sobivasse meililisti.
Windowsi-inimestele aastal 2004 soovitaks siinkirjutaja veel:
Tavakodanik peaks kindlasti meelde jätma tänapäeva arvutikasutaja 10 käsku:
(Aamen!)
Muidugi kui see jutt kellegi ära hirmutas, siis on alati olemas varuvariant - võrgukaabel seinast välja. Saab ju hakkama eelmise põlvkonna kombel vaid diskettide ja plaatidega. Kui kasutaja kogu võrguvajadus piirdub E-postiga, siis on üsna mõistlik jäädagi kasutama sissehelistamisteenust - lühike liinilolekuaeg vähendab tunduvalt (kuid ei nulli!) ründeriski. Püsiühenduse tahtjal aga tuleb oma uue, täitsa kogemata omandatud administraatorikutsega ilmselt leppida.
1995-2012, Kaido Kikkas
Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on sätestatud kas GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi versiooni 1.2 või uuemaga (Litsentsi ingliskeelne täistekst) või Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsiga
1995-2012, by Kaido Kikkas. This document is distributed under either GNU Free Documentation License (v1.2 or newer) or Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 Estonia license.