See on küsimus, mis on kerkinud sageli päevakorda - mis asi on free software ja mis asi open-source software? Ilmselt on 100% täpse ja korrektse vastuse andmine küllaltki raske, kuid lühidalt võiks öelda järgmist.
Vaba tarkvara (free software) on algne, Richard Stallmani poolt kasutusele võetud termin tarkvara kohta, mis seab esikohale kasutaja õigused (kasutada, kopeerida, muuta, edasi anda). Ingliskeelse sõna free kahemõttelisuse ("tasuta" ja "vaba") tõttu kasutatakse selgituseks sageli lauset "free as in free speech, not as in free beer", s.t. mitte hind ei ole oluline, vaid kasutaja õigused. Peamiseks organisatsiooniks on Free Software Foundation ehk Vaba Tarkvara Fond (http://www.fsf.org).
Avatud lähtekood (open source) on mõiste, mis tuli kasutusele 1998. aastal tagamaks vabaks antud Netscape'i lähtekoodi jätkuvat vaba levikut ning vältimaks mitmete tasuta levitatavate, kuid kinniste tarkvaratoodete (põhiline näide: MS IE) panemist ühte patta vaba tarkvaraga. Üheks põhjuseks oli ka seesama kahemõtteline free (üks idee oli muuta "Open Source" kaubamärgiks ja nii konkretiseerida selle kasutust - paraku pidasid võimud terminit liiga kirjeldavaks"). Oma kindel roll oli selles protsessis ka tugevate isiksuste kokkupõrkel - OSI (Open Source Initiative ehk Avatud Lähtekoodi Algatus; http://www.opensource.org) loojad eesotsas Bruce Perensi ja Eric Raymondiga ei leidnud mõnes punktis FSFi pea Richard Stallmaniga ühist keelt (ega pole seda siiamaani leidnud). Stallman süüdistab OSIt liigses leebuses ja vaba tarkvara ideaalide ohtuseadmises, OSI omakorda peab Stallmani liiga radikaalseks. Veel üheks tüliõunaks oli Linuse alustatud süsteemi nimi - et selles kasutatakse lisaks Linuse loodud kernelile ka GNU utiliite, nõuab Stallman nimetuse "GNU/Linux" kasutamist - OSI peab seda jällegi liigkeeruliseks ja kasutab nime "Linux" (ja irvhambad kutsuvad FSFi pealikut vastukaaluks "GNU/Stallman'iks"). Samas tunnistavad mõlemad siiski koostöö vajalikkust ja praktilisemal tasandil see ka toimib.
Veel üheks terminiks, mis on eriti Ladina-Ameerika kontekstis levinud, on hispaaniapärane Software Libre - sisuliselt seesama free software, kuid pooldajate arvates hoopiski ühemõttelisem. Hispaaniakeelse keskkonna jaoks kindlasti sobiv nimetus, iseasi kui varmad on eurooplased seda üle võtma. Leidub ka neid, kes panevad kõik kolm terminit ühe mütsi alla ja kasutavad lühendit FLOSS - Free, Libre and Open Source Software.
Tänasele Windowsi keskkonnas üles kasvanud arvutikasutajale tundub vaba tarkvara kui põhimõte sageli arusaamatu - mis mõte on teha midagi valmis ja anda siis see täiesti tasuta ära? Ma tahan ju süüa ka...
Tegelikult on siin aetud muna ja kana segamini - vaba tarkvara põhimõtted on tunduvalt vanemad kui kommertstarkvara, mille sünniks loetakse Bill Gatesi 1975. aastal "Altair"-arvutile kirjutatud BASICu versiooni. See oli esimene laia levikuga tarkvara, mille levitamine sarnanes tänasele kommertstarkvara levikumehhanismile. Avatud lähtekood ning vaba tarkvaralevik on aga tunduvalt varasem nähtus, ulatudes arvutustehnika algaegadesse.
Ilmselt oleks mõnigi asi olnud teistmoodi, kui poleks olnud mitmeid olulisi mõjureid. Esmalt asjaolu, et erinevalt tänapäevast, kus absoluutne enamik arvuteid suudab ühes või teises vormis üksteisega suhelda (IBM PC-ühilduv personaalarvuti kui valdav arvutitüüp, Interneti protokollide realisatsioonid enamikus arvuteis), olid algusaegade arvutid sageli "asjad iseeneses" - ühe arvuti peal töötav programm teistele ei sobinud. Nii muutuski programmeerimine (ehk tänapäevasemat mõistet kasutades - tarkvaraarendus) osaks arvuti haldamisest - nagu andmete arhiveerimine ja riistvara käigushoid. Programmikoodi varjamine oli sellisel kujul üsna mõttetu tegevus.
Teine tähelepanek: enamik tolleaegseid arvuteid kuulus kas õppeasutustele, uurimiskeskustele või militaarsfäärile ning kõik need valdkonnad olid küllaltki puutumata ülejäänud Ameerika ühiskonda iseloomustava vaba turumajanduse mõjudest. Finantseerimine oli sageli riigipoolne ning ei soodustanud teravat omavahelist konkurentsi.
Kommertstarkvara sünd 70. aastate keskel ja võidukäik 80. aastatel võlgneb oma edukuse samuti mitmetele asjaoludele. Esmalt lõppes ära senine uurimisasutuste "muretu elu" - USA riiklikke toetusi vähendati 80. aastatel tugevalt ning mitmed senised riiklikud uurimisasutused pidid jätkama tegevust äriettevõttena vaba turu tingimustes. Paljudest senistest partneritest said vihased konkurendid.
Teiseks momendiks oli riistvaraplatvormide standardiseerumine, mis algas Unixi loomisega 1969. aastal, jätkus Macintoshi ilmumisega 1975 ning viimaks suurimas ulatuses IBM PC turuletulekuga 1981. Kui Bill Gates kirjutas koos Paul Alleniga 1975/76 Altairi BASICu, oli selle programmi turuks küll kasvav, kuid siiski üsna väike arvutihuviliste ring - nüüd sai tarkvaraarendus suurtööstusele sobivad mõõtmed.
Kolmandaks tuleks mainida tarkvara kui nähtuse põhiomadusi. Sarnaselt kirjandusteose või filmiga on selle loomine küllaltki ressursimahukas, hilisem tirazheerimine aga nõuab juba palju väiksemaid kulutusi. Tarkvara puhul oli see veelgi lihtsam kui filmi või raamatu korral, luues hea toote ja turunduse korral eelduse hiigelkasumite tekkeks. Seda takistas aga kaks suurt probleemi:
Nii sai enam kui kümneks aastaks valdavaks arusaam, et tarkvara on midagi, mida ostetakse sarnaselt heliplaadi, video või raamatuga - ostetud eksemplari võib ostja oma tarbeks kasutada, kuid mitte seda edasi anda, avalikult esitada vms. "Ideede vargust" jms jälgiti üsna kiivalt (vt. eelmine loeng). Selline turustusstrateegia oli vesi suurfirmade veskitele - pikka aega valitses PC-tarkvaraturgu kümmekond suurt tegijat eesotsas Microsoftiga. "Vabavara" assotsieerus enamasti amatöörlike katsetustega, kuid seda kasutasid vahel ka mitmed suurtegijad - kas siis turu hõivamiseks (IE) või boonuse/konkurentsieelisena ("Osta X ja saad Y kauba peale!").
Uue pöörde asjasse tõid jällegi mitmed asjaolud. Üheks tähtsamaks võib siin pidada Interneti levikut massidesse - see võib olla üheks põhjuseks, miks vaba tarkvara liikumine sai tõeliselt tuule tiibadesse Linuxi sünniga 1991. aastal, mitte aga veel Richard Stallmani GNU projekti algusega 1984. aastast - GNU ja tema tarkvara levik piirdus mitmeid aastaid enam-"võrgustatud" akadeemilise sfääriga, Linuse poolt väljakäidud uue süsteemi tuum aga sattus juba märksa viljakamale pinnasele.
Interneti levik lõi senise süsteemi sassi üsna mitmest kohast. 80. aastatel oli üheks peamiseks ebaseadusliku tirazheerimise vastu võitlemise vahendiks kujunenud kopeerimiskaitsete süsteem - mitmesugused tehnoloogilised nipid, mis muutsid keeruliseks disketi kui tollase peamise andmekandja kopeerimise. Kogu see keerukas kaitsemehhanism kaotas võrgu levides oma mõtte - kräkitud versiooni leidmine võrgust muutus nii lihtsaks, et enamik firmadest loobus üsna varsti kopeerimiskaitsetest üldse. Mis veel hullem - kui suurte ja kalliste tarkvarapakettide "piraatimine" oli disketiajastul tihti ebamugav (33 disketi kopeerimine oli paras nuhtlus), siis nüüd oli see äärmiselt lihtne (disketi asendumine CD-ga ei aidanud samuti olukorda parandada).
Kui "pira" oli üsna üheselt ebaseaduslik nähtus ja sellisena üsna kindlalt identifitseeritav vaenlane, siis kaasnes Interneti levikuga ka teine, suurfirmade seisukohast veelgi ebameeldiv asjaolu - infosulu kadumine (mingitpidi võrreldav segajate sulgemisega endises N. Liidus). Kommertstarkvara aastakümme oli mõnelgi pool kasvatanud üles põlvkonna, kes ei aimanudki "millegi muu" olemasolu - selle fenomeni mõju on veel tänagi üsna tuntav ("Kuidas? Wordi polegi? Mismoodi sa arvutit siis üldse kasutada saad?"). Nüüd aga lisandus äärmiselt raskesti kontrollitav infokanal ning alternatiivide olemasolu jõudis kohale ka suuremale tarbijaskonnale. Ja viimaks - need samad alternatiivid mitte ainult ei teavitanud oma olemasolust, vaid tulid ka võrkupidi ise koju kätte. 90-ndate lõpu ja uue sajandi alguse "revolutsiooniline situatsioon" oli küpsemas.
Tänast seisu võib iseloomustada paari järgmise näitega:
Eric S.Raymond kirjeldab oma häkkerikultuuri sõnastikus [L]"Jargon File", kuidas häkkerikultuur pidas nimetatud suurfirmat tervelt kolmekümne aasta jooksul üheks oma suurimaks vaenlaseks. Nende masinaid peeti kohmakateks ja aeglasteks (hinnast rääkimata), tarkvara oli suletud lähtekoodiga ja utiliidid raskesti kasutatavad. Nii on ajaloost teada häkkeritest irvhammaste erinevaid tõlgendusi lühendile IBM - Inferior But Marketable, It's Better Manually, Insidious Black Magic, It's Been Malfunctioning, Incontinent Bowel Movement, ja veelgi hullemaid vaimusünnitisi. Tagantjärele tunnistatakse, et tolleaegne "suur ja kole" oli veel suhteliselt tagasihoidlik võrreldes 90. aastate Microsofti aururulliga.
80. aastate keskel kadus IBM üsna suurel määral areenilt - firma tegeles mitmete ümberkorraldustega. 90. aastate lõpus aga nähti turul hoopis muutunud "suurt sinist" - lähtekood muutus paljudel juhtudel avatuks, IBMi masinatesse ilmus Linux ning firma on tänini tegelnud aktiivse partnerlusega kogu vaba tarkvara kultuuri suhtes.
Sama Eric Raymond meenutab teisal, kuidas ta läks 1999. aastal kohtuma IBMi esindajatega, kandes polosärki ja teksaseid. IBM on ajalooliselt tuntud kui range firmastiili viljeleja - tol momendil aga osutus isand Raymond kõige paremini riides olevaks isikuks seltskonnas...
Et vaba tarkvara pole mööduv haip, selles on ilmselt enamik tänaseid IT-asjatundjaid ühel meelel. Eriarvamused tekivad eeskätt küsimuses, kas on tegemist universaalse uue mudeliga või teatud konteksti sobiva nishitegijaga. Siin võiks ära tuua paar omas ajas levinud skeptilist väidet Linuxi kohta läbi tema veel küllalt lühikese ajaloo:
Ehkki väidetel on sageli teatav põhi all (OO.o tulles valitses MS Office turgu üsna totaalselt, Linuxile ilmusid graafiline keskkond, mängud ja multimeedia tõesti hiljem kui MS süsteemidele), on skeptikud läinud rappa üldise tendentsi nägemisega.
Siin tasuks tsiteerida Pekka Himase käsitlust ühest Linus Torvaldsi väljakäidud mõttest (mida Himanen seetõttu ka Linuse seaduseks nimetab) - inimkonna toimimapanevad jõud läbivad oma arengus kolme faasi:
Puht-kommertsmudeli häda ongi selles, et ei nähta esimesest motiivist kaugemale... Väga mitmetel juhtudel on just esmapilgul oma tööd tasuta jaganud "lollid" saanud kõike muud "kauba peale". CERNi tagasihoidlikust teadurist Tim Berners-Leest sai Commander of British Empire(rüütlikslöömise analoog, mida kasutatakse mitte-Briti kodanike puhul), Helsinki Ülikooli assistendist Linus Torvaldsist aga üks mõjukamaid mehi arvutimaailmas...
Motiveerib ka "mina sulle, sina mulle"-süsteem. Kellegi vajadusest kasvab välja projekt, mida toetavad teised. Keda on kord toetatud, toetab ka teisi - toimib "vastastikune seljasügamine", nagu Raymond seda nimetab.
Eric S. Raymond on vaba tarkvara arendusmudelit (s.h. ka äriotstarbelist) käsitlenud oma raamatus "Katedraal ja turg". Sellele on käesolevas kursuses pühendatud eraldi loeng (IKT tudengitele), siinkohal vaid lühike kokkuvõte.
Raymond võrdleb kommertstarkvaraprojekti katedraali-sarnase suurehitise püstitamisega. See eeldab hulga inimeste pikaajalist koordineeritud tööd vastavalt etteantud plaanile ja projektile ning loomulikult ka eelarvele. Vaba tarkvara aga sarnaneb rohkem lärmakale idamaisele turule - valitseb näiline segadus, kõva lärm ning igaüks ajab esmapilgul kitsalt "oma asja". Siiski on just selline "turumudel" osutunud üllatavalt edukaks.
Jõuame tagasi küsimuse juurde - kes maksab ja millest ära elada? Vaba tarkvara toetajad väidavad, et tegelikult on suur osa programmeerijatest seotud mitte kommertstoodete arendamisega, vaid olemasolevate rakenduste teenindamise, haldamise ja edasiarendamisega (Eric Raymondi hinnangul on sedalaadi töö osakaal üle 75%, mõned pakuvad isegi numbreid üle 90%). Seega - kui näiteks X firma programmeerija täiendab firma süsteemi mõne kasuliku vidinaga, siis tasuks tõsiselt kaaluda varianti lubada see vaba tarkvarana levima. Enamasti ei sõltu sellise programmeerija sissetulek selle vidina loomisest või mitteloomisest, sageli ei ole ka tegemist ärisaladust mõjutava või olulist konkurentsieelist pakkuva lahendusega (kui on, siis on endale hoidmine arusaadav). Siin tasuks paljudel firmadel tõsiselt kaaluda, kas selliste lahenduste "kinnipidamine" on mõistlik - küsitava eelise hoidmisega kaasneb mainekergitusvõimaluse ("Mine X lehele ja tõmba sealt..." - võrdle näiteks TV-s kasutatava "Saadet toetab X"-logoga!) kaotsiminek.
Isegi juhul, kui firma tegeleb põhitegevusalana tarkvaraloomisega, on "turumudeli" kasutamine täiesti mõeldav - ükski vaba tarkvara litsents ei keela loojal oma loomingut raha eest levitada. Põhiline on leida vastus küsimusele: kuna sama võivad teha ka kõik teised, siis miks peaks klient ostma selle toote just meilt? On üsna loogiline, et looja tunneb oma loomingut kõige paremini, seega pakutav oskusteave ja tootetoetus on oluline stiimul. Isegi võrgust vabalt saada oleva tarkvara puhul on müük täiesti võimalik - eriti algaja arvutikasutaja on sageli nõus maksma mõistliku hinna valmispaketi eest, millega ta saab kaasa andmekandjad, korraliku juhendi ja mingi aja tagatud tootetoetust. Seda mudelit kasutavad edukalt näiteks Mandrake ja SuSE, pikka aega kasutas ka Red Hat (tänaseks on neil kaks distrot, vaba Fedora ja tasuline RHEL).
Vaadates "turumudeli" kasutajaid, näeme variantide osas üsna mitmekesist pilti:
Seega on toimivaid variante mitmeid.
Omaette teemaks on omandvara pooldajate üks argumente: "Uute asjade väljatöötamine maksab". Teataval määral peab ärivara puhul paika - firma puhul tuleb osa kasumist suunata uurimistöösse, mis tõepoolest vähendab omanike tulusid ning seepärast lasevad kommertstootjad ka meelsasti vana rasva peal liugu (kui turg seda võimaldab; vt näiteks IE arengu seismajäämine peale turu hõivamist ja praktiliselt ainuvõimu saavutamist). Teisalt aga: kas Windows XP oleks jäänud leiutamata, kui Microsoftil oleks turul läinud kehvasti?
Kindlasti ei ole suure osa tarbijate huvides aga kohustuslikud tarkvarauuendused (Win 98 => 2000 => XP), mis saavutatakse vana (kuid veel täiesti toimiva) toote toetamise lõpetamisega - vana juurde jääjad riskivad ühilduvuse kaotamise ning oluliste turvaparanduste saamatajäämisega.
Eric Raymond eristab tarkvaratoote puhul tema kasutusväärtust (use value), turuväärtust (market value) ja monopoliväärtust (monopoly value). Esimene on väärtus, mis tekib tarkvara võimest täita mingit ülesannet, teine tähendab tarkvara kui müügiobjekti väärtust ning kolmas väärtust, mis tekib monopoolse seisundi ärakasutamisel (teised tootjad ei saa samalaadset asja teha). Kasutusväärtuse olemasolu on ilmselt väljaspool kahtlust - küsimusi tekitavad kaks viimast. Nagu juba eelmises lõigus mainitud, suudetakse ka vaba toote puhul turuväärtust säilitada (Linuxi kommertsdistribuutorid). Isegi monopoliväärtusest võib teatud tingimustel rääkida (sel juhul on aga tegemist juba pigem ausa konkurentsiga) - hästi sissetöötanud vabal tarkvaral põhineva äriprojektiga on uuel tulijal kahtlemata raske võidelda ja ta peab turu hõivamiseks tegema suuremaid pingutusi.
Avatud lähtekoodist tulenevad majanduslikud stiimulid:
Mõned võimalikud ärimudelid:
Võitjate hulka kuuluvad kahtlemata:
Eraldi võikski mainida haridussfääris saavutatavaid eeliseid:
Haridussfäär ongi olnud viimastel aastatel üks teravaima konkurentsiga valdkondi selles küsimuses - ärivarafirmad on üritamas päästa, mida päästa annab, ning tulnud lagedale ennekuulmatute soodustustega. Põhjus on ilmselge - tänane õppur on homne kasutaja. Pikka aega ärivaral baseerunud haridus oli äärmiselt kasulik kommertstootjatele - suuremas osas mitte-IT aladel ettevalmistatud inimesed said sageli arvutioskused üksnes "standardsete tarkvarapakettide" osas, olemata isegi teadlik alternatiivide olemasolust...
Veel üks omaette käsitlust vajav teema on tootetugi ja garantii. Omandvara pooldajad toovad väite "Vaba tarkvara puhul ei ole tootel toetust ega garantiid" sageli välja vaba tarkvara ühe suurima puudujäägina. Enamasti ei tule see tootega kaasa - litsents lubab vaba programmi muuta, mistõttu kasutaja võib selle ise ära solkida. Toetus on harilikult realiseeritud teisi kanaleid pidi (Usenet, IRC), mis aga toimivad sageli märksa efektiivsemaltki kui tüüpilise äripakkuja telefonitoetus (mille kohta on tuua hulgaliselt anekdootlikke näiteid). Tähele tuleks panna, et ei toetuse ega garantii pakkujate hulk ei ole tegelikult piiratud - seda võib mõlemale osapoolele sobivatel tingimustel pakkuda ükskõik milline firma või ka eraisik. Rohkem võimalikke pakkujaid aga tähendab tarbijale mõistlikku hinda ning valikuvabadust.
Küsitavad olukorrad vaba tarkvara puhul (kus see lähenemine ei pruugi toimida) on eeskätt seotud riist- ja tarkvara kombinatsioonidega. Üheks selliseks näiteks on robotseadmed ning automaatika, kus tarkvara roll on oluline ning selle avaldamine lubaks kogu seadet järgi teha. Samalaadne seis on ka mobiiltelefonide puhul. Esialgu jäävad ärivara alla ilmselt veel ka kõrgprofessionaalsed rakendused mitte-IT inimestele - arvata on, et helilooja kujutab oma tarkvara selgekssaamisele märksa enam aega kui IT-inimene, tehnilisi probleeme ta lahendada ei oska ega peagi seda oskama - tal peab olema kompetentne koht, kust abi saada. Muidugi ka sellist mehhanismi saab rajada toetuskihi firmana...
Lõpuks lühipilk tuntumatele vaba tarkvara esindajatele.
Loetelu võiks jätkata veel pikalt... Kindlasti on valdkondi, kus vaba tarkvara väärikad esindajad esialgu puuduvad (konkurente pole AutoCADil, Dreamweaveril, Visual Basicul, samuti Macil kasutatavatel profitaseme küljenduspakettidel jne), kuid üha enam võib väita, et "tavaline inimene" suudab vaba tarkvara baasil juba täielikult ära elada. BSA uusim kampaania toimub loosungi "Probleemi lahendamine algab probleemi tunnistamisest" - ilmselt võiks nii mõnigi senine "piraja" mõelda, kas äkki poleks hoopis arukam lahendada probleem veidi teisiti, kui seda BSA ette näeb. :-)
Mõned võimalikud suuremad paigad, kuhu võiks huvi korral vaadata:
Võiks öelda, et vaba tarkvara arendusmudel erineb kardinaalselt senilevinud arusaamadest, kuid tulemused ei jää alla ärivaralisele arendusele - IT-maailma hetkeseis on selle tunnistuseks. Vaba tarkvara ja äritegevus pole vastuolus - "turumudel" võimaldab täielikult rahateenimist, raskendatud on üksnes monopoolse kasumi teenimine, mis senini on andnud üksikutele suurtootjatele hiigelsummasid. Vaba tarkvara soosib kasutajapoolset algatust ning võimaldab valida sobiva teenusemudeli - seega on "tavalise inimese" jaoks tegemist väga teretulnud asjaga, mis kahtlemata väärib suuremat tähelepanu.
FINK, M. The Business and Economics of Linux and Open Source. Prentice Hall, New Jersey 2003. ISBN 0-13-047677-3.
HIMANEN, P. Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim. Tallinn, Kunst 2003.
LEONARD, A. The Free Software Project. An Open-Source Book
Gnu's Not Unix!
Free Software Foundation
Open Source Initiative
RAYMOND, E. S. A Brief History of Hackerdom
The 12 Worries of Open Source Skeptics
1995-2012, Kaido Kikkas
Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on sätestatud kas GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi versiooni 1.2 või uuemaga (Litsentsi ingliskeelne täistekst) või Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsiga
1995-2012, by Kaido Kikkas. This document is distributed under either GNU Free Documentation License (v1.2 or newer) or Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 Estonia license.