Tegemist on teemaga, mis ilmselt muutub lähiaastatel veelgi teravamaks. Euroopa tarkvarapatendi juurutamise katsed, USA ilmsed ülepingutused autorikaitse osas, BSA kampaaniad, Microsofti "koostööettepanek" Eesti riigile - üha enam tuleb see temaatika ka meile koju kätte. Huvitav on märkida, et Austraalia Wollongongi Ülikooli dotsendi Brian Martini raamat [L] Information Liberation ilmus 1998. aastal, kuid käsitleb väga ilmekalt samu probleeme, mis kuus aastat hiljem on muutunud maailmas veelgi teravamaks. Soovitaksin kõigil raamatuga tutvuda.
XX sajandi arusaamade kohaselt tähistab intellektuaalne omand kõiki inimese vaimsest tegevusest tulenevaid resultaate, nagu ideed, leiutised, luuletused, maalid, teosed, tarkvara. Intellektuaalomand on olemuselt õigus. [L] WIPO (Rahvusvaheline Intellektuaalomandi Organisatsioon) definitsiooni alusel hõlmab intellektuaalomand õigusi, mis on seotud:
Intellektuaalomandil selle WIPO definitsiooni järgi on palju materiaalse omandi tunnuseid. Näiteks kujutab ta endast vara, mida võib üürida, rentida; mis võib olla ostu-müügi lepingu objektiks, tasuta üleandmiseks etc. Kõige tähtsam erinevus - intellektuaalomandit ei saa määratleda füüsikaliste parameetrite ja kaitsta füüsilise valduse alusel. See on aga ka üks suurimaid vastuolude allikaid - objekt on piisavalt "hägune", et võimaldada eri lähenemisi ning tulemuseks on olukord, kus määravaks ei osutu mitte objekti kvalitatiivsed omadused, vaid sisuliselt objektivälised tegurid.
Intellektuaalomandi peamised eripärad on:
Intellektuaalomandi suurim sisemine vastuolu on ilmselt vabade ideede ja nende "kaitstud" rakenduste vahel. Et siin täpset piiri tõmmata on äärmiselt raske, on kogu intellektuaalomandi kui mõiste ajalugu täis kurbi näiteid inimliku ahnuse ja väikluse võidutsemisest ühiskondlike huvide ja üldise arengu üle. Mõned näited:
Vaadeldes intellektuaalomandit IT kontekstis, tuleb siin kindlasti mängu mitmeid erinüansse. Näiteks:
Patent mingi leiutise eest on leiutajale vastava ameti poolt väljastatud omandiõigus. Uue patendi kehtivusaeg on eri paigus erinev, USA-s näiteks on kehtivusajaks 20 aastat. Patendiga antakse vastavalt Ameerika patendisõnastusele "õigus keelata teistel leiutise valmistamine, kasutamine, levitamine ja müümine" ning ka selle sissevedu mujalt. Patent ei garanteeri õigust seda kõike ise teha, kuid välistab teised tegijad - nii on see paraku ajaloolises perspektiivis osutunud rohkem kui ühel korral oluliseks arengupiduriks.
IT-sfääris oli esimeseks katseks tarkvara kaubaksmuutmisel just patendimenetlus. Katsed seda tarkvarasfääri juurutada kestavad tänini, kuid üldiselt ei ole need tulemusi andnud. Põhjusi on siin mitu:
Möödunud aasta 24. augustil toimus Europarlamendi hääletus intelellektuaalomandi (sh. ka tarkvara) patenteerimise osas - kaalul oli üsna palju. Läbiläinud lisaklauslid olid õnneks piisavad, et ka läbiläinud seaduseelnõu vähemalt praegusel kujul välistab tarkvarapatendid kujul "sinise servaga aken" (USA praegune seadusandlus lubab sarnaste patentide väljaandmist ja seda on tehtud küllaga - suurfirmade patendiportfellid kubisevad sarnastest absurdsustest). Probleem ei ole veel lahendatud ka Euroopas - tarkvaramonopolide lobby on Europarlamendis küllalt tugev ning Euroopa Komisjonis on firmade leival olevatel tegelastel tegelikult enamus. Nii käibki tänini patendipingpong Parlamendi ja Komisjoni vahel, ehkki tarkvaradirektiivi tagasilükkamine 2005. aasta 6. juulil andis tarkvarapatentidele üksjagu tugeva löögi - sisuliselt on Euroopas tänini tarkvara patenteerimine või mittepatenteerimine riikide siseasi (Eestis on Patendiameti selge seisukoht, et tarkvara ei ole patenteeritav, ehkki valitsus toetas tarkvaradirektiivi). Olukorraga võib tutvuda veebilehel [L]http://www.ffii.org.
USA-s, kus tarkvarapatendid on juba mitu aastat jõus, on paraku jaburad patenditaotlused pigem reegel kui erand. Patenteeritud on hiíre topeltklõps, hiirega lohistamine, krediitkaardi võrgus kasutamise idee (mitte mehhanism!) ja palju muud. Sedasorti ülepingutatud patendimehhanism on taas kord relvaks suurfirmade käes - teise omasuguse vastu kokkukorjatud patendiportfellist reeglina kuigivõrd abi ei ole (ka vastasel on samasugune asi olemas ning tüüpiliselt sõlmitakse "vastastikuse mittetorkimise" leping), kuid väikesi tegijaid annab patendiportfelliga edukalt turult eemaldada. Hulgem sedalaadi liialdusi võib näha [L] FFII vastaval hoiatuslehel.
Hoiatavaks näiteks tasemest, kuhu intellektuaalomand võib otsaga jõuda, on ühe hakkaja kirjamehe ärimudel. Härrasmees nimega Ashleigh Brilliant tegeleb lühikeste "kildude" (ehk siis aforismide) väljamõtlemise ja kirjapanemisega ning nende müümisega. Kes kogemata kombel tema aforismi kusagil tarvitama juhtub, saab kohtusse kaevatud ja tublisti raha välja nõutud. Probleem ei ole niivõrd mainitud härrasmehes, kuivõrd seadustes, mis sedalaadi äri võimaldavad. Vägisi tuleb meelde kunagi loetud lastejutt poeedist, kes oli ära reserveerinud riimi "arm-karm"... Samamoodi kaevati kohtusse fotograaf, kes pildistas Clevelandis asuvat rokimuuseumi ilma tolle loata, on soovitatud patenteerida erinevaid spordi võistlustehnikaid (flopp-kõrgushüpe, V-stiil suusahüppes, uisusammm suusatamises... õnneks pole reaalseid pretsedente veel näha olnud).
Litsents on WIPO järgi luba leiutise või muu tööstusomandi objekti kasutamiseks. Levinud on neli peamist tüüpi:
IT-sfääris on enamik tarkvaraturul kasutatavaid litsentse just lihtlitsentsid, millel on rida konkreetseid kitsendusi ja täpsustusi. Ka vaba tarkvara põhiline seaduslik alus, GNU litsents on oma olemuselt lihtlitsents, kuid oma lisatingimuste poolest on ta senikasutatavatest üsna erinev. Microsofti ja teiste suurte tarkvaratootjate teeneks võib lugeda aga lausa uue litsentsitüübi - nn. lipiklitsentsi väljatöötamise - Microsofti EULA (End User License Agreement) ja kõik teised tema eeskujul loodud litsentsid on üsna head näited litsentsidest, mid maksimeerivad omaniku kasumi ja minimeerivad kasutaja õigused. See litsents sätestab, et tarkvara koopia omandanud isik peab nõustuma kõigi litsentsilepingus toodud tingimustega, kui
Viimane määatlus tekitab muidugi küsimusi. Mis on "selge ja silmatorkav teatis"? Mis on "suured tähed"? Mis on "keskmine kirjaoskus"? Mis on "kergesti mõistetav keel"? Sedalaadi umbmäärasus on kasulik vaid kohtuvaidlustes osapooli esindavatele advokaatidele.
Kaubamärk on sõna, nimi, sümbol või kujund, mida kasutatakse kaupade turustamisel kaupade allika äranäitamiseks ja teiste tootjate kaupadest eristamiseks. Inglise keeles eristatakse termineid trademark ja servicemark vastavalt siis kauba ja teenuse märgi tähenduses, kuid kõnekeeles pruugitakse esimest mõlemas tähenduses samuti nagu eesti keeles kasutatakse "kaubamärki".
Kaubamärgi õiguslik alus välistab sarnase (segiaetava) märgi kasutamise teiste poolt, kuid iseenesest ei takista teisi tegemast sama kaupa või pakkumast sama kaupa/teenust täiesti teise kaubamärgi all. Kuigi imagoloogiliselt on kaubamärgil kahtlemata mõte olemas, ei ole tal kuigivõrd reaalset mõju toote "kaitsmiseks" (vt. Adibas, Niki ja muud huvitavad nähtused omaaegsel Kadaka turul - siin on selline "äraspidi märk" pigem vesi libakauba tootja ja müüja veskile).
IT-sfääris on kaubamärgil kindel koht eeskätt riistvarasfääris (Intel Inside9, kuid ka tugevamad tarkvaratootjad on suutnud oma kaubamärgid tugevasti kinnistada (parim näide on muidugi Windows). Siiski arvatakse, et kaubamärgist üksi tarkvaratoote kaitsmiseks ei piisa. Samas toimib vaba tarkvara puhul autori nimi ja reputatsioon samuti omalaadse kaubamärgina.
Sisuliselt on ärisaladuseks igasugune info, mis võimaldab teenida selle tundmatuse pealt. Ärisaladus võib olla valem, tarkvara, retsept, tehnika, meetod, kliendinimekiri või mistahes muu avalikkuse eest varjatav teave. Ehk siis võib defineerida ka nii - ärisaladus on info, mille väärtus sõltub tema salastatusest.
Üks kuulsamaid näiteid maailmast on Coca-Cola retsept, mida teavad tänini vaid paar inimest ja mis paberkujul eksisteerivat vaid ühes Atlanta panga sheifis. Kuni 1991. aastani ei müüdud kokakoolat Indias, kuna selle seadused nägid ette täpse info avaldamist kõigi turustatavate kaupade kohta.
Kui patendi ja autoriõiguse puhul kehtib harilikult fikseeritud tähtaeg, siis ärisaladuse puhul on asi lihtne - saladus on saladus seni, kuni seda peetakse. Ärisaladust kaitseb seadus vaid niikaua, kuni seda pole avastatud iseseisvalt, tuletatud lõpp-produktist või ametlikult avaldatud. Saladuse ilmsikstulekul on seadusliku kaitse taastamine raske isegi juhul, kui tegu oli seaduserikkumisega ja selle eest saab hüvitist nõuda.
IT sfääris on seni ärisaladusteks olnud ilmselt väga suur osa infost alates kliendiuuringutest ja lõpetades tarkvara lähtekoodide (v.a. muidugi avatud lähtekoodil põhinev tarkvara) ja riistvaralahenduste detailidega. Vaba tarkvara puhul aga, mis üha enam kandepinda leidmas, on ärisaladuse roll üsna teisejärguline. Üheks huvitavaks näiteks on siin ka Linuxi sünd - kinnise lähtekoodiga Unixist lähtudes (konkreetsemalt oli aluseks üks Unixi väikesi teisendeid nimega Minix) lõi Linus Torvalds sama funktsionaalsusega süsteemi, mis nüüdseks on arenenud oma "esiisaga" võrreldes vaat et kaugemalegi. Sarnane projekt on ka vaba tarkvara isa Richard Stallmani GNU, mis pole küll tervikliku süsteemina senini lõplikult valmis (ehkki projektile pandi alus juba 1984. aastal), kuid on vaba tarkvara maailmale andnud väga palju (GPL litsents, GNU utiliidid, GCC kompilaator jpm).
Autoriõigus on seniste arusaamade kohaselt õiguskaitse vorm, mis on suunatud originaalloomingu autoritele (sh. kirjandus, draama, muusika, kunst ja mõned muud intellektuaalalad) ning ei sõltu teose avaldamisest või mitteavaldamisest. Üldiselt on autoril ainuõigus oma töö paljundamiseks, sellest uute tööde arendamiseks, koopiate või helisalvestiste levitamiseks ning teose avalikuks esitamiseks.
Autoriõigus kaitseb eelkõige väljendusvormi, mitte niivõrd sisulist ainest. Näiteks võib taotleda autoriõigust mingi masina kirjeldusele, kuid see välistab vaid kirjelduse kopeerimist, mitte aga uute kirjelduste loomist või masina loomist ja kasutamist.
Autoriõiguse kui nähtuse teke jääb trükikunsti algaegadesse (Gutenbergi Piibel oli ühtlasi ka esimene juhtum, kus sellealaseid vaidlusi tekkis). 1710. aastal Inglismaal välja antud esimene autoriõigusseadus oli muide oma aja kohta üpriski edumeelne - igast ilmuvast trükisest tuli 9 eksemplari anda tasuta raamatukogudele ja ülikoolidele kindlustamaks teabe üldist kättesaadavust. Seda põhimõtet kiputakse tänasel päeval märksa enam rikkuma kui sel kaugel ajal... Tänase teaduse äristumise tulemuseks on teabe avaliku kasutuse piiramine (selle kaubaksmuutmise nimel) ja kahjuks seeläbi jällegi lõhede suurenemine ühiskonnas.
Paljud autorid toovad välja paralleeli inimühiskonna koidiku ja arvutiajastu algaastate vahel. Kõik oli primitiivne, asju oli vähe ja inimeste teadmised väikesed - kuid nagu ürgkogukonnas enne eraomandi teket, oli see vähene olemasolev kogukonna omand. Loomulikult ei saa sajaprotsendilist samasust siit otsida - tegemist oli ju ikkagi 20. sajandi II poole alguse Ameerikaga. Et aga arvutiasjandusega tegeles suuresti just alternatiivkultuurne seltskond ülikoolides pluss USA militaarsfäär, siis arvamus, et arvutiajastu pioneerid ei lähtunud esimeses järjekorras rahast, vastab ilmselt tõele. Lisaks oli oma roll kindlasti ka asjaolul, et paljud arvutustehnika-alased arendustööd olid tehtud riigi tellimusel (sageli militaarsfääris) ja seega ei olnud "kõikvõimsal dollaril" algusaastate arvutiilmas kuigi palju võimu.
Arvutimaailma kommertsialiseerumine sai alguse riistvarast - alates 1948. aasta UNIVACist on arvutit kasutatud ärieesmärkidel, samas tarkvara jäi mõnda aega veel varju. Ilmselt oli tegu ka faktiga, et programm tuli kirjutada igale masinale eraldi ja seetõttu oli tegu pigem täiendava tööoperatsiooniga arvuti käivitamisel kui omaette tootega. Algusaegade arvuti oli suur ja kallis aparaat, mille valmistamine oli jõudumööda vaid suurfirmadele (või siis piisava riikliku finantseerimisega teadusasutustele), kes hoolitsesid ka vajaliku programmvara eest. Ja ehkki AT&T poolt 1969. aastal loodud Unix sai oma riistvarast sõltumatuse tõttu esimeseks tõeliselt laialt levinud operatsioonisüsteemiks, jäi ka see oma eri dialektides erinevate suurfirmade mängumaaks (IBM, Digital, HP). Kaheksakümnendateks oli oluliselt vähenenud ka USA riigi roll IT arengu kujundajana - nii nihkus pearõhk senistelt teadusasutustelt ja ülikoolidelt ärisfääri.
1972. aastal lõi tollal alles Lakeside'i koolis õppiv arvutifänn William H. Gates III koos endast paar aastat vanema Paul Alleniga oma esimese firma, et oma arvutihobi finantseerida. Firma põhitegevusala oli liiklusinfo töötlemiseks vajalike programmide kirjutamine - sellest ka nimi Traf-O-Data. Ehkki noorsand Gates astus aasta hiljem Harvardisse, jäi ta ka seal juuraõppimise asemel arvutiinimeseks ja kukkus mõne aja pärast ülikoolist välja. 1974. aastal ilmus "Altair" - esimene tänapäevases mõistes miniarvuti, millele Gates ja Allen asusid kohe tarkvara pakkuma. Traf-O-Data nimetati Microsoftiks ning 1975. aasta kujunes tänase kommertstarkvara sünniaastaks - Microsofti pakutav BASIC tuli välja tasulisena, igalt kasutajalt eeldati programmi ostmist. Teadaolevalt kirjutas Bill ka sellesisulise pöördumise arvutikasutajate poole - see aga jäi suuresti hüüdjaks hääleks kõrbes. Nii võib öelda, et koos kommertstarkvaraga sai alguse ka "piraatlus" ehk ebaseaduslik tarkvarakasutus.
Microsofti on läbi ajaloo jälitanud süüdistused "mustas mängus". Üks >open-source'i tuntumaid apologeete Eric S. Raymond nimetab oma [L]Halloweeni urinas" mõningaid juhtumeid:
On selge, et igasugune äriedu tekitab kadedust ja tagarääkimist. Paljud "Billi-peksjad" tegelevad sellega vaid enda väljaelamise nimel. Samas ei ole MS neid süüdistusi ümber lükanud, eelistades jäist vaikimist.
Microsofti tõsine esiletõus algas IBM PC turuletulekuga 1981. aastal ja samal aastal Seattle Computer Productsilt QDOSi omandamisega (viisi üle vaieldakse) . Bill Gatesi geniaalne ärimanööver - MS-DOSi litsentsi müük (sisuliselt kinkimine) IBMile tõi kaasa "suure sinise" massiivse turunduskampaania selle toetuseks ja 80. aastate keskpaigaks oli DOS muutunud PC-arvutite operatsioonisüsteemi de facto standardiks. Microsoftil õnnestus ka vältida paljude eelkäijate viga - ühele edukale tootele puhkamajäämist. 1983/84. aasta Apple Lisa kasutajaliidese eeskujul hakati looma omapoolset graafilist töökeskkonda nimega Windows. Esimesed versioonid jäid erilise tähelepanuta, kuid 1990. aastal ilmunud Windows 3.0 ja talle peagi järgnenud 3.1 ja 3.11 tõid Microsoftile selleks ajaks juba ajahambast puretud DOSi asemele uue turuliidri, millelt teeniti hiigelkasumeid. Lisaks operatsioonisüsteemi ja kasutajaliidese kombinatsioonile täiendas "rahalehmade" rida varsti ka standardiks upitatud kontoritarkvarapakett MS Office.
Milles siis seisnes sellise peadpööritava edu saladus? Põhjusi on ilmselt palju, kuid mõnedena võiks mainida:
Kuldajastu lõpuks võib tinglikult lugeda 90. aastate keskpaika, kuhu jääb mitu Microsofti positsioonile väljakutse esitanud asjaolu:
1984. aastal asutas seltskond 70. aastate alguse "vana kooli" häkkereid eesotsas Richard Stallmaniga Vaba Tarkvara Fondi ([L] Free Software Foundation), mille peamiseks ülesandeks sai Unixi (mis tolleks ajaks oli juba suurt raha teeniv kommertssüsteem) tasuta alternatiivi GNU (Gnu's Not Unix) loomine. Seda eesmärki FSF otseselt küll ei saavutanud (GNU lõplik versioon pole tänini ilmunud), kuid pani aluse mitmetele tänase Linuxi jaotuskomplektide ehk distributsioonide põhivara moodustavatele utiliitidele ja, mis peamine, töötas välja juriidiliselt korrektse vaba tarkvara litsentsi - GPL-i (GNU Public License, tänapäeval ka General Public License).
1991. aastal ilmus Unixiga tegelevatesse uudisegruppidesse Helsinki Ülikooli tudengi Linus Torvaldsi kiri, mis teatas huvist luua uus, Unixiga sarnanev operatsioonisüsteem. Mis käesolevas kontekstis peamine - erinevalt tollal pea ainuvalitsevast tarkvaraäri mudelist rakendati loodava süsteemi juures tollal küllalt marginaalse levikuga GNU litsentsi, mis sätestas hoopis teistel alustel oleva levitamise. Süsteem, mida varsti autori järgi Linuxiks nimetati (ehkki Linux ise pakkus esmalt välja märksa kolemdama kõlaga nime Freax), pidi levima koos lähtekoodiga, andes lõppkasutajale tolle aja kohta revolutsiooniliselt suured õigused. Mis aga peamine - litsents oli "nakkav" ka tuletatud toodetele, mistõttu samast koodibaasist lähtuvad lahendused said automaatselt sama litsentsi objektideks.
Microsofti probleem seisnes selles, et sedasorti uue vastase suhtes ei olnud võimalik kasutada varem edu toonud agressiivseid turundusmeetmeid. Nii võib 1996. aastal Microsoftist väljaimbunud [L] Vinod Valoppillili memost kujukalt välja lugeda uue ohu teadvustamist ja ka mitmeid soovitatud, ausa mängu piiril olevaid vastumeetmeid.
"Sõjakuulutuseks" võib pidada juunis 1995 Microsofti tehtud ettepanekut Netscape'ile. Et aasta varem ilmunud Netscape 1.0 hakkas ülikiiresti populaarsust koguma, Microsoft aga ei olnud selles valdkonnas konkurentsiks absoluutselt ette valmistatud (1995. aasta jaanuaris töötas Microsoftis brauseriprojekti kallal neli inimest), siis otsustatigi pakkuda turgude jagamist - Netscape võib saada Unixi ja Maci turu, kui soostub Windowsile mitte brauserit tegema. Netscape keeldus ja siis läks madinaks.
Lisaks suure ressursi suunamisele IE arendamisse võis Microsoft ajada asju ka jõupositsioonilt. Näiteks ähvardati Compaqi Windowsi litsentseerimisõigused tühistada, kui too asendab oma arvutites IE Navigatoriga. IE tegi mõne aastaga läbi vaieldamatu progressi ja sai üheks paremaks brauseriks tarkvaraturul. 1997. aastaks oli sõja esimene faas (tollal tundus, et kogu sõda) läbi - AOL ostis tugevasti kahjumisse jäänud Netscape'i ära ning et AOL-i leping Microsoftiga soosis IE-d (vastutasuks ilmus AOLi ikoon Windowsi töölauale), tundus asi olevat otsustatud. Kuid ühena oma ilmselt parimatest käikudest otsustati Netscape'i lähtekood avaldada. Tulemuseks oli Mozilla esiletõus, Opera kui "igavese kolmanda" kiire areng ning terve rida uusi vabatarkvaralisi brausereid (Safari, Konqueror, Galeon, Gecko jt). Tänaseks on MS ilmselgelt mõistnud, et ühe ohtliku konkurendi võitmine ei võitnud veel sõda - pigem näitavad märgid hoopis IE valitsusaja lõppemist (tänaseks on IE küll endiselt juhtgrupis, kuid mitte enam see valitseja, mis varem).
Microsofti teiseks (nüüd juba lühemaks) kuldajastuks võiksimegi pidada 90. aastate teist poolt, mil brauserisõda kaldus ilmselgelt MS kasuks, operatsioonisüsteemide turgu valitseti endise võimsusega ja ka kontoritarkvara alal oldi nr. 1. IE sidumine Windowsiga tegi sellest tugeva kolmiku, mille murdmine enamikule konkurentidele üle jõu käis. Teisalt aga oli just IE selleks komponendiks, kuhu juba mitu aastat MS peale urisenud föderaalvõim hambad sisse lõi.
Esimesed katsed Microsofti hegemooniat lammutada pärinevad 1995. aastast, kui Microsoft pidi loobuma katsest neelata alla USA üht juhtivat finantstarkvara tootjat Intuiti, kuna USA võimud esitasid talle monopolisüüdistuse. Tõsine välk lõi Microsofti jaoks sisse 1997. aasta lõpus, kui firmale esitati IE ja Windowsi sidumise tõttu monopolisüüdistus, mis jõudis ka kohtuotsuseni ja tõi kaasa miljonidollarise päevatrahvi. Sellest ajast on vahelduvate tulemustega protsessid olnud Microsofti pidevaks saatjaks.
Lisaks probleemidele võimudega ilmus silmapiirile uus hädaoht vaba tarkvara mudeli näol, mida esmalt esindasid eeskätt Linux ja Apache. See hakkas esmakordselt kujunema tõsiseks konkurendiks Microsofti senisele võimule. Seni konkurentide vastu edukalt kasutatud tehnikad - ülesostmine ja dumping - selle uue vastase puhul kõne alla ei tulnud. Jäi võimalus kasutada avalikkuse mõjutamist ning blokeerida konkurendid ühilduvuse puudumisega. Seda kajastab kujukalt nn. [L] Halloweeni memorandum - Microsoftist 1996. aasta lõpul välja imbunud sisemine dokument, kus on selgelt välja toodud potentsiaalne oht ja ka mõned vastumeetmed. Et viimased olid üsna selges vastuolus heade äritavadega, tunnistas ka Microsofti turundusosakonna poolt poole järgneva aasta jooksul hoitud üsna madal profiil USA avalikkuse ees.
Uue aastatuhande algus on kujunemas suuresti omamoodi teelahkmeks - tekkinud on kaks erineva ärifilosoofiaga suunda, kes küll esialgu mahuvad veel samale ärimaastikule ja samasse Internetti, kuid keegi ei tea, kui kauaks. Üks neist esindab nüüdseks juba ligi kahekümneaastast omandiõigusliku tarkvara traditsiooni, tema tugevuseks on mitmed hiigelkorporatsioonid oma suurte finantside ja kindlakskujunenud ärimudeliga. Ameerikas lõikavad suurfirmad lisakasumeid, kasutades vastuolulist DMCA (Digital Millennium Copyright Act) seadust (mis muuhulgas keelab kopeerimiskaitse mehhanismide uurimise kommertstoodetel - tõsi, [L]Skljarovi protsess andis siin esimese tõsise tagasilöögi) - samalaadse asja ilmumist kardetakse ka EL seadusandlusse (ehkki nagu eespool juba mainitud, on ka vastupanu tugev ja senini pole rahameestel oma tahtmist saada õnnestunud).
Teine suund, mida võiks nimetada uue ja vana sünteesiks - on ju tegu nn. originaal-Interneti ideelise taassünniga uuemas ja laiemas vormis - püüab suurfirmade miljonitele dollaritele panna vastu võrgumudeli ja miljonite üksikkasutajate ja arendajate koostööst tuleneva sünergia. Kas peale jääb Impeerium või mässajad, näitab vast lähitulevik.
Tegelikult ei ole neist terminitest kumbki vist eestikeelses juriidilises tekstis kasutatavad, kuid käesolevas loengus on neid pruugitud juriidiliselt korrektsete, ent pikkade vastete "omandiõiguslik tarkvara" ja "avatud lähtekoodiga tarkvara" asemel. Siinkohal olgu kohe öeldud, et nende kahe kategooria vaheline piir ei jookse selle alusel, kas ja kui palju on tarbija toote eest maksnud - omandvara võib olla tasuta (paljud utiliidid, IE) ning avavara eest võib küsida raha (Linuxi karbiversioonid). Eristavaks asjaoluks on tarbija vabadus saadud tootega toimida - nii jõuamegi lõpuks välja litsentsi juurde.
Nagu eelmises loengus juba mainitud, kujutab litsents endast mingi toote kasutusluba. Litsents sätestab nii kasutaja õigused kui kohustused ning määrab ära nii tootja kui kasutaja kaitsemeetmed võimaliku konflikti korral.Allpool on tutvustatud tähtsamaid tarkvaralitsentside tüüpe.
Omandvara klassikaline variant, millesse kuulub enamik suuremaid Windows- ja Mac- keskkonna rakendusi (kuid ka paljud Unixi ja ka mõned Linuxi tarkvaratooted) ning mis on litsentseeritud täpselt piiritletud lihtlitsentsidega. Viimasel ajal on litsentside valik mitmekesistunud, lisandunud on suur hulk erinevate klauslitega hulgilitsentse suurtarbijatele (Microsofti Open Licence, Enterprise Agreement jne). Teisalt on pea kadunud varem laiemalt levinud nn. secondary user license, s.t. töölitsentsi kasutamine kodus või sülearvutil). Ka on üldine suhtumine muutunud palju rangemaks ning pole haruldased juhtumid, kus firma peab palkama oma tarkvara õiguslikuks majandamiseks eraldi litsentsispetsialisti, kes siis soovitab, millist Microsofti litsentsi konkreetsel juhul kasutada. Microsoft pidavat neid spetse isegi eraldi välja koolitama (korraliku raha eest muidugi).
Nii või teisiti on siin tegemist tarkvara müügiga valmiskaubana, ka turundusmudel on traditsiooniline (karbitarkvara müük ei erine olulisel määral mistahes muu valmistoodangu müügist). Ärivara on peamiselt kasutuses standardiseeritud rakendustes (kuigi kontori- ja võrgutarkvara osas on vaba tarkvara andmas ärivarale juba tõsist lahingut), üheks ärivara eelistamise faktoriks on olnud garanteeritud tootetoetus. Tüüpiline ärivararakendus on kas kõrgprofessionaalne kitsa spetsialiseerumisega rakendus (tootjanäideteks sobivad Macromedia ja Autodesk) või standardiseeritud tavatarbijapakett (tüüpnäited Microsoftilt, Corelilt ja Borlandilt - kuid selles sfääris on vaba tarkvara surve üha tugevnev). Arendusvahendite osas on ärivara osakaal juba väiksem, utiliiide osas domineerivad teised litsentsitüübid.
Selle omandvara eriliigi laiale levikule on väga suurel määral kaasa aidanud Interneti kiire areng. Jaosvara näol on tegemist n.ö. proovitarkvaraga - selle levitamine on litsentsiga lubatud ja isegi soovitatav, kasutamine on lubatud mingi kindla prooviaja jooksul. Prooviperioodi möödudes tuleb tarkvara registreerida või selle kasutamine lõpetada - prooviaja ületanud jaosvara on juriidiliselt võrdne illegaalse tarkvaraga. Et jaosvara tasuvus on jäetud tarbija heast tahtest sõltuvaks, siis on sageli kasutusel ka "lisastiimulid" registreerimise saavutamiseks. Mõned näited:
Eesti keeles on seda kategooriat raske eristada järgnevast. Käesoleva jaotise alla läheb tarkvara, mida on lubatud tasuta levitada ja kasutada, kuid mitte muuta ja täiendada (rõhuv enamus selle litsentsiga tarkvara levib Windowsi keskkonnas) - seega on ka siin tegu omandvaraga. Siia kuuluvad enamasti mitmesugused utiliidid (näiteks arhiveerimisprogrammid), draiverid, mitmesuguste suurte ärivaraformaatide kuvajad (viewer'id) jne. Leidub ka üksikuid suuremaid tooteid. IE-d ei saa vaadelda tüüpilise vabavarana - tema puhul mängib kõvasti kaasa firma üldine tarkvarapoliitika -, kuid litsentsi järgi kuulub siia temagi. Vabavara võib olla kitsendustega - levinuimaks on keeld kasutada seda kasumi teenimiseks, s.o. ärieesmärkidel. Windowsi keskkonnas on esinenud ka litsentsimudel, kus tarkvarapakett alustab vabavarana, mingist versioonist alates saab temast jaosvara ja hiljem ärivara.
Vabavara eriliikidena võime vaadelda ka sellist nähtust nagu "saada mulle midagi"-tarkvara. Selle litsents sätestab, et kui programm meeldib, tuleb autorile saata mingi kindel asi (levinud on postcardware - autor soovib postkaarti kasutaja kodulinnast). Naljavennad on litsentsides soovinud ka pitsat või kokapudelit... Lisaks väärib märkimist ka diskrimineeriv litsents - näiteks võib programm olla tasuta kõigile peale sõjaväe (politsei, psühhoneuroloogiahaigla etc...). Sedasorti tarkvara kannab sageli mingit poliitilist või maailmavaatelist sõnumit.
Ühe eraldi kategooria moodustab ka vabaks antud tarkvara või siis avalik tarkvara (public domain). Sellisele programmile kehtib reeglina vaid nimeline autoriõigus (või on autor üldse õigustest loobunud) - teda võib kasutada igaüks, k.a. ärilisel otstarbel.
Seega võiks siin teha selget vahet - "vabavara" jäägu oma ingliskeelse analoogi eeskujul Windowsi tasuta jubinate märkimiseks, seda ei tasu kasutada Linuxi ja teiste vaba tarkvara esindajate klassifitseerimiseks (v.a. ehk juhtumid, kus ainsaks kasutatavaks kriteeriumiks on tasuta kättesaadavus - see on vaba tarkvara ja vabavara ainus ühine joon. Kuid ka vaba tarkvara ei pruugi alati olla tasuta - vt. allpool).
Nagu juba eespool mainitud, ulatuvad avavara põhimõtted tagasi arvutiajastu koidikusse. On selge, et olukorras, kus iga arvuti vajas eraldi tarkvara, ei olnud koodi varjamisel mingit mõtet. Kuid ka hiljem, Unixi ajastu algaegadel, jäi heaks tavaks levitada tarkvara koos lähtekoodiga. Unixi kommertsialiseerumine hakkas aga seda kommet kõigutama ning DOSi/Windowsi-ajastu oma unifitseeritud laiatarbe-PCde ja kaubaksmuudetud tarkvaraga sulges lähtekoodi avaldamise kombe pea aastakümneks ülikoolide ja lihtsalt fännide pärusmaale.
1984. aastal asutatud FSF - Vaba Tarkvara Fond - asutati küll uue, tasuta Unixi loomiseks, kuid tema põhiteeneks loetakse siiski GPL-litsentsi väljatöötamist. GPL erines üsna järsult tolleajasest ärivarale orienteeritud litsentsipraktikast. Toonitamaks oma erinevust omandiõigusliku tarkvara autoriõigustest, nimetatakse GPLi sageli ka copyleft'iks.
Mainitud nimetus võib viia arvamusele, nagu ei kaitseks GPL autori õigust tootele. Nii see siiski ei ole - GPLi rakendamine mingile tarkvarale algab autorsuse identifitseerimisest. Seda aga ei tõlgendata kui levikupiirangut, vaid eeskätt kui plagiaadi vältimise vahendit ("X dokument on hr/pr.Y kirjutatud"). Litsentsi peamisi sätteid on Richard Stallman kommenteerinud nelja sõnaga - kopeeri, uuri, täienda ja anna edasi (copy, study, modify, redistribute). GPL lubab kõike seda, mida omandvara puhul loetakse litsentsirikkumiseks - GPL tarkvara võib vabalt kopeerida, "lahti võtta" (selle hõlbustamiseks on kohustuslikus korras kaasas ka lähtekood), muuta ja täiendada ning edasi levitada nii originaal- kui muudetud kujul. Kõige selle eest tuleb "maksta" vaid autori poolt lisatud (ja tema andmeid sisaldava) dokumendi ning GPL litsentsi (mis algab klausliga, et litsentsi võib vabalt levitada, kuid mitte muuta!) lisamisega edastatavasse tarkvarasse - nii on ka edasiantav tarkvara saanud GPL objektiks.
GPL lubab litsenseeritava toote eest raha võtta (kuid keelab seda nõuda ilma alternatiive pakkumata - seega on keelatud ka GPL tarkvara kasutamine omandvara loomiseks) ning sätestab võimaluse pakkuda tootele lisateenusena garantiid ja toetust, kuid enamik GNU litsentsiga rakendustes levib as is, s.t. otsese garantiita. See on ka üks olulisemaid punkte, mida omandvara apologeedid avavara kritiseerimiseks kasutavad.
Niisiis on GPL puhul tarkvarast saanud peaaegu avalik hüve, mis aga ei tähenda mingil juhul kitsalt keskendumist mittetulundussfäärile. Internetiühenduse eest küsitakse praegu raha - tulevikus aga nähakse ette võimalus saada sellest avalik hüve. See aga ei tähenda E-majanduse ärakeelamist - otse vastupidi, kanalikulutuste vähenemine võimaldab tegevust veelgi enam arendada. Nii arvavad ka GPLi loojad, pidades avavara võidukäiku võimaluseks luua senisest veelgi professionaalsemaid tarkvararakendusi.
| Nullhind | Lubatud levitada | Piiramatu kasutus | Avatud lähtekood | Ligipääs kogu peamisele koodibaasile | Litsents laieneb kõigile tuletistele | |
|---|---|---|---|---|---|---|
| Ärivara | ei | ei | ei | ei | ei | ei |
| Proovivara | jah | jah | ei | ei | ei | ei |
| Mitteäriline vabavara | jah | jah | ei | ei | ei | ei |
| Jaosvara | jah | jah | ei | ei | ei | ei |
| Vabavara | jah | jah | jah | ei | ei | ei | BSD | jah | jah | jah | jah | ei | ei |
| Apache, LGPL | jah | jah | jah | jah | jah | ei |
| GPL | jah | jah | jah | jah | jah | jah |
Tabel 1. Erinevate litsentside mõju (Eric S. Raymondi ainetel).
Nagu juba öeldud, on intellektuaalomandi temaatika on viimastel aastatel märksa teravnenud - ilmselt võib juba rääkida ka senise mudeli kriisist. Võrk on kogu loomisprotsessi niivõrd muutnud, et juba oma loomise ajal kohati ebaadekvaatne "intellektuaalse kaitse" mehhanism (Brian Martin soovitab kasutada "intellektuaalomandi" asemel mõistet "monopolieelised") kaotab üha enam pinda jalge alt. Ainus viis samamoodi edasi minna on veelgi karmistada sanktsioone ning veel enam viia raskuspunkt loominguprotsessilt "kaitsmisprotsessile", kaasates üha enam juriste ning lastes lõpuks neil otsustada kogu protsessi üle. Sedalaadi ülepingutusele aga ei saa pikka iga ennustada. Vaba infolevi võimalused on jõudmas ka ärisfääri teadvusse ning senised ärimudelid hakkavad ilmselt lähiaegadel muutuma.
IT-maastik ilmutab üha enam "pooldumise" märke - senine valdav omandvara on avavara näol saanud tõsise konkurendi. Ilmselt see lahe tulevikus süveneb ning võimatu ei ole ka kahe erinevat mudelit kasutava võrgu teke. Vaba tarkvara on oma 20-aastase arengu käigus (arvestades aega GNU projekti algusest 1984. aastal) käinud läbi pika tee ja on tõestanud oma eluõigust.
Martin, B. (1998). Information Liberation: Challenging the corruptions of information power
Raymond, E.S. (1998). Halloween rant
World Intellectual Property Organization
FFII
Free Software Foundation
Open Source Initiative
1995-2012, Kaido Kikkas
Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on sätestatud kas GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi versiooni 1.2 või uuemaga (Litsentsi ingliskeelne täistekst) või Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsiga
1995-2012, by Kaido Kikkas. This document is distributed under either GNU Free Documentation License (v1.2 or newer) or Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 Estonia license.